"Mardikalised on putukaselts, kus üle maailma on kirjeldatud 400 000 liiki. Kõikidest putukatest üldse maailmas moodustavad nad umbes 40 protsenti. Putukad on domineeriv rühm terves loomariigis, siis see tähendab, et mardikalised terves loomariigis moodustavad umbes veerandi. Eestis on avastatud veidi üle 3000 mardikaliigi, aga võiks arvata, et neid 3000–4000 vahel on," tõdes entomoloog ja loodusmuuseumi putukakogu kuraator Leif-August Kirs.

Maailma suurimad putukad ongi mardikad, näiteks ligi 20 sentimeetri pikkused suured troopilised mardikad. Eestis on kuni nelja sentimeetri pikkused mardikad.

Kuigi neid on igal pool meie ümber, nii toas kui õues, vees kui metsas, siis miks inimesed neid ei kohta, siis paljud neist on öise eluviisiga ja nii spetsiifiliselt mingi elupaiga elanikud, et nad sealt tihti oma nina välja ei pista. "Näiteks puidu sees, samblakõdu sees, loomalaiba sees," tõdes Kirs.

Kui inimene mõtleb mardikale, siis tõenäoliselt mõtleb ta jooksiklase peale, kes on natuke piklik, niitjate tundlate ja pikkade jäsemetega. "Väga väle liikuja, sest ta on kiskjamardikas ja peab oma saagi kinni püüdma."

"Iga põrnikas on mardikas, aga iga mardikas pole põrnikas. Kui me mõtleme, kas vares on lind, siis muidugi on, aga iga lind pole ju vares," selgitas Kirs.

Mardikate puhul kehtib Kirsi sõnul see reegel, et nad on täismoondelised putukad, mis tähendab, et munast ei tule mitte pisikene mardikajõmpsikas, vaid vanematest sootuks erineva välimusega vastne.

Raipetoidulised mardikad ehk lagundajad ei toitu üldse elusast materjalist. "Nemad on nii pisikesed, et inimesed neid ei märka. Isegi kogenud putukauurijal on raskusi kindlaks teha, millise mardikaga täpselt on tegu. Kui tahan liiki teada saada, siis pean ta võtma topsis töö juurde muuseumisse kaasa ja mikroskoobi all tema tunnuseid vaatama. Mõne putuka puhul emast ei saagi määrata, sest määramine käib isaste genitaalide vaatlusel," nentis entomoloog.

Sitasitikal on ääretult suur jõud. "Tihti transpordivad sõnnikusööjad endast palju suurema ja raskema tüki suurest sõnnikuhunnikust eemale, sest nõudlejaid selle ühe junnikuhja ümber on alati väga palju. Targemad putukad võtavad ühe suurema tüki kaissu ja viivad selle eemale. Kõige tugevamad putukad ongi mardikaliste seas. Kui inimene oleks sama tugev, poleks meil ehitamiseks kraanasid vaja, sest suudaksime ise betoonplokid paika tõsta. Nende jõud on üüratu," tõi Kirs välja.

Mardikalistest on inimkaaslejad need, keda meelitavad inimeste varutud toit ja tekstiil. "Kes on avastanud kuivainete seest musta, üsna suure mardika, siis see võib olla jahumardikas, kelle vastsed toituvad jahust. Putukad pääsevad sisse ka imetillukesest pilust, kust saab end läbi pressida," sõnas entomoloog.

Kui inimene tarbib toitu, mis tuleb maa seest ja eeldab puhast ja viljakat mulda, siis see on terve meie eluvõrgustiku tulemus. "Mardikaliste roll ökosüsteemis on suur. See roll ei pea olema üldse ekstravagantne või väga silmatorkav, vaid juba see, mida üks pisike mardikas sööb, kujundab meie maailma. Kui lähme inimese poolt rikkumata metsa või niidule, siis on seal ju sadu erinevaid taimeliike. Kui maastik on inimese poolt rikutud või kujundatud, siis tihti võtab võimust mingi domineeriv taim. Kui terves elupaigas valitseb tasakaal, on igal taimeliigil söödik, kes teda sööb ja tihti on taimesööjad putukad kohastunud sööma just spetsiaalset taimerühma. Kui taimel kaob ära tema arvukuse piiraja, siis ta võtabki võimust. Nii et see, et meie ümber on nii elurikas loodus, on suuresti selle tulemus, et meil on nii palju erinevaid putukaid, kes kas piiravad erinevaid taimi või siis ka tolmeldavad," selgitas Kirs. "Erinevalt mesilasest ei lähe mardikas õietolmu endale varuma, vaid tema huvi on süüa tolmukaid. Suure tänu võlgneb inimene erinevatele kiskjaputukatele."