"Kunagi tegime ühe väikese uurimuse, sellest on küll üle kümne aasta möödas, aga siis leidsime, et Eestis võiks olla kindlaks tehtud umbes 15 000 putukaliiki. Kui vaadata naabermaades tehtud uuringuid, võiks arvata, et putukaliike on Eestis 24 000 või isegi rohkem," ütles Tartu Ülikooli entomoloog Mati Martin.

Inimese parasiitide nagu näiteks täid ja kirbud arvukus, on küll tunduvalt vähenenud. "Seoses kaubanduse laienemisega liiguvad koos kaupadega ka toiduainetel elavad putukad väga sageli ja väga kiiresti," tõi Martin välja. "Praegu on väga moes paigaldada kiviparkett ümber elumajade ja paljudel platsidel. Kiviparkett on aga väga hea elupaik mullamurelastele, kes on pisikesed mustad sipelgad. Neid on küll viimasel ajal tohutult palju."

Martin on tähele pannud, et kuna tänapäeval niidetakse väga sageli muru, ja kui seal juhtuvad kasvama hakkama võililled, siis millegipärast nad sipelgatele väga meeldivad. "Oma aias tegin uurimistööd ja kümnest muru sees kasvavast võilillest üheksal lillel olid mulla sees sipelgapesad ümber," sõnas Martin.

Suured on erinevused ka Lääne-Eesti ja Ida-Eesti putukakoosluste vahel. "Putukad on ära jaganud vegetatsiooniperioodi varakevadest kuni peaaegu lume tulekuni ikka mõned putukaliigid tegutsevad ja mõned liigid tegutsevad isegi lume all."

Putukaid jääb järjest vähemaks. "Herilastele ja vapsikutele võib järgmine aasta mitte kõige parem olla, sest ma olen vaadanud, et ka praegu on meie ümber vähe herilasi ja vapsikuid."

"Putukaallergia on tõsine probleem, Eestis on esinenud isegi surmajuhtumeid, kõik toimub üsna kiiresti," tõi putukateadlane välja.

"Ka kihulased hammustavad väga valusasti, neid jätkub terveks suveks ja isegi veel septembris võib nende ohvriks sattuda," nentis Martin.

Putukad arenevad tsüklite kaupa. Kolm-neli aastat on normaalne tsükkel, viiendal -kuuendal ja seitsmendal aastal tekib neid millegipärast väga palju ja siis me näeme neid igal pool. Kui nad normaalse tsükli järgi arenevad, siis me neid väga ei näe," selgitas Martin, miks lepatriinusid tänavu vähe on näha. "Näiteks praegu on suhteliselt palju võrgendikoisid. Putukate arvukus ka normaalsetes tingimustes aastati kõigub."

Igal aastal tuleb meile Martini sõnul mitmeid uusi putukaliike. "Astelpaju-kirikärbes on üks viimaseid, kes on nüüd meieni jõudnud ja kes väga suure isuga sööb astelpajumarju. Kohati on astelpajude kasvatamine juba mõttetu," tõdes teadlane.

"Parmud on seotud veekogude või niiskete aladega. Parmu vastsed elavad mudas või niiskes pinnases. Sõltub sellest, kui palju sobivaid elupaiku on. Kui me veekogude äärde lähme, on parme alati rohkem," sõnas Martin.