Helilooja ja kitarrist Robert Jürjendal on välja andnud seitse sooloalbumit ning kümneid koostööplaate. Muusik rääkis, et peab oma albumeid väga erinevateks.

"Erinevus tähendab seda, et need on nii erinevad maailmad ja seetõttu ma ei suuda neid ühe nimetaja alla panna. Iga sooloplaat on minu elus omaette sündmus olnud," lausus ta ja lisas, et muusikuteed või võrrelda rännumehe teena, kus ei tea iial ette, mis järgmise metsatuka taga paistab.

"See teebki elu mänguliseks ja põnevaks. Eks uued väljavaated, uued maastikud ja mõtted käivad kõik koos. See, mida sa näed ja tunned, hakkab sind mõjutama. Ja omakorda see, mida teised sinu elus korda saadavad ja mida nad sulle annavad, mõjutab. Publik on hästi oluline. Kõik on üks suur ringlus ja pidev keerlemine. See ei ole üksnes see, mis pähe tuleb, vaid mis elu annab," avas ta.

Oma esimesed teosed püüdis Jürjendal salve Georg Otsa nimelises muusikakoolis õppides. Kuigi ta õppis koolis klassikalist kitarri, oli ta enda sõnul juba siis tohutu loominguhuviline. "Käisin Anti Marguse loomingutundides ja eks esimesed kompositsioonid seal sündisid," meenutas ta.

Kui toona käis Jürjendal lugusid salvestama Eesti Raadio stuudios, siis nüüd töötab ta hoopis teistmoodi.

"Ma salvestan väga lihtsate vahenditega, arvutit ma ei kasuta, ma olen jäänud sinna aega, kus mul on kõrvaklapid või olen lausa ilma ja olen hakkama saanud. Kõik sooloplaadid on salvestatud kuuldeliselt, mitte arvutiga," rääkis ta.

Praegu kirjutab Jürjendal muusikat ka kooridele ja orkestritele. Tema kooriteoseid on esitanud näiteks Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, tütarlastekoor Ellerhein, Tallinna Kammerorkester ja Eesti Sinfonietta. Ta rääkis, et tõuke selleks andis intensiivne elu kitarristina.

"Hästi palju koostööprojekte on olnud. See kõik toimus võib-olla ühe inimese jaoks liiga kiiresti. Aastad lendasid ja nende aastate jooksul sai tohutult palju koostööplaate välja antud. See kõik, mis võib-olla oleks mahtunud pikka eluikka tehtavasse, sai üsna ruttu läbitud," selgitas muusik.

See äratas temas soovi ise muusikat rohkem kirjutama hakata. "Muusika kirjutamine on ka see, et roll muutub. Sa ei ole enam laval, vaid oled saalis ja vaatad täiesti teistsuguses positsioonis. See on omamoodi väljakutse ja põnev. Oli väga kütkestav kuulata oma muusikat distantsilt ja hoopis teistsuguses vormingus, teiste inimeste mõtte ja teo läbi. See kõik oli nii uus ja huvitav ning sealt hakkas see kasvama."

Esialgu katsetas Jürjendal väiksemate koosseisudega, kuid siis tuli armastus koorimuusika vastu. Mehe sõnul mängisid selles võtmerolli kolm Eesti Rahvusmeeskooris veedetud aastat.

"Kõrvad kikkis jälgisin dirigent Ants Sootsi ja paljusid külalisdirigente. Kuulasin muusikat just selle kõrvaga, et kuidas tehtud on: miks mõni asi kõlab nii hästi ja mõni kõlab teistmoodi. Mis on see saladus, see võti. See kõik on olnud väga heaks kooliks," ütles ta ja tõi välja, et oluline on muusikat luua, mitte konstrueerida.

"Niipea kui tekib konstruktsioon, on vaja juba intellektuaalselt kolmandat, neljandat astet, et hakata lahti muukima, mis see täpselt on. Seda võib ka nimetada muusikat muusikutele, mis on omaette žanr. Aga selline loomisrõõmu või loomistungi pealt loodud teos on ikkagi erinev sellest, mis on konstrueeritud, tänapäeval ka arvutiga kokku pakitud," selgitas ta.

Jürjendal tõi näiteks Ernesaksa loomingu, mis tundub küll kuulajale lihtne, kuid nõuab muusikutelt pingutust. "Seal on hästi suur kaal emotsionaalsel osa. Ta kindlasti raputab sind. Kõik sellised head omadused on heal muusikal juures."

Augusti lõpus kõlab Tallinna kammermuusikafestivali "Folkloori sillad" avakontserdil Jürjendali uusim heliteos, viiulikontsert "Impressioonid ja ekspressioonid" Anna-Liisa Bezrodny ja Eesti Sinfonietta esituses. 

"Seda teost kirjutades olin kogu aeg mõttes Anna-Liisa Bezrodny mängu juures ja tema sellise lavalise energia juures, ma ei lasknud kordagi lahti, ta oli kogu aeg kohal. See aitas väga palju," rääkis helilooja, kuidas lugu sündis.

Kuigi lugu on kirjutatud viiulile, on sellel ka sild kitarrimuusikaga. "Ma kasutan kvinthäälestust ja viiul on kvinthäälestuses instrument. See teos sündis väga palju tänu kitarrile," avas helilooja.