Lapsena käis Upkin korraga kolmes koolis, Tartu Kunstigümnaasiumis, laste muusikakoolis ja Ida tantsukoolis. "Siiamaani mõtlen, kuidas ma jõudsin. Mul oli nädalas ainult üks vaba päev, laupäev. Kevadeti olin ikka väga läbi ja tahtsin muusikakoolist loobuda, aga isa ütles, et käi ikka. Suvel puhkasin ja siis sügisel mõtlesin, et muidugi tahan ikka kõike teha, käisin kõik kolm kooli lõpuni," muheles Upkin.

Viieaastaselt oli tal Kullo galeriis juba personaalnäitus. "Minu tugevuseks oli kompositsioonitunnetus, mu isa on maalikunstnik ja tema ütles, et see oli mul väga hea juba enne kooli astumist. Mu oma isa imetles seda, kui ma viieaastaselt joonistasin ja maalisin," tõdes Upkin.

Kõigepealt jäi kõrvale maalimine ja seejärel viiulimäng. "Pärast muusikakooli lõpetamist veel natuke mängisin, aga selleks ajaks olin kindel, et tahan saada balletitantsijaks, sest väga ruttu sain lavale," sõnas Upkin.

Ida tantsukoolis pöörati suurt tähelepanu näitlejameisterlikkusele.

Upkin alustab sügisel Estonias 20. hooaega. "Pensionäri staatus on ikkagi hirmutav, kuigi see on ju ammu teada, et karjäär on väga lühike. Aga hoolimata sellest teadmisest on karjäär nii intensiivne ja see tuleb ikkagi väga ootamatult. Nooremana vaatasin oma vanemaid kolleege ja imestasin, kuidas saab see nii traagiline olla, aga nüüd, kui jõuan ise sellele aina lähemale, on see ikkagi hirmutav. Just see, et sinu identiteet kaob, sinu senine elu kaob, ja veel sellises eas, neljakümnendates, mil mu eakaaslased on just jõudnud oma karjäärides väga heasse kohta, saanud oma ala tippspetsialistideks. Mina ju ka, aga sellel hetkel mina pean ütlema, et aitäh, oli tore, aga nüüd nooremad tantsivad edasi, ja siis ma justkui olengi mittekeegi," nentis Upkin.

Upkini sõnul ei tunne tema kutsumust hakata balletiõpetajaks. "Mingis mõttes on võib-olla valusam jääda sellesse samasse maailma ja vägisi sellest kinni hoida, vahel on targem uks päriselt kinni panna ja mõni uus päikesetõus leida, mille poole rühkima hakata," tõi Upkin välja.

"Vaeva tuleb kogu aeg näha, sest ballett on tippsport ja et seal tipus olla, on vaja kogu aeg nii füüsiliselt kui vaimselt tugev olla. Trenni tuleb teha iga päev, treeningkoormus on pidevalt päris kõrge," selgitas Upkin.

"Ma ei unistanud noorena sellest, et minust saab suur luik, ma ei tahtnud olla Age Oks või Tiiu Randviir, ma tahtsin olla Ülle Ulla," tõi Upkin välja.

Mõte, et oma kirjutatud lugudega laiema publiku ette tulla, tuli Upkini sõnul alles hiljuti. "Varem ma ei mõelnud, et see üldse võimalik oleks, aga ühel hetkel tabas mind ilmutus, et ma ju tahtsin laulda ka. Panin lausa bändi kokku, millega saime terve albumi teha ja sügisel ilmub meil juba teine album. Tuleb leida see julgus, sa õpidki ainult kogemuse käigus."

Upkin on teinud ka monoetendusi, mida ta ise nimetab stand-up-komöödia võtetega soololavastuseks. "See on väga lõbus, aga põhiline on ikkagi, et mu sõnum kohale jõuaks," tõdes Upkin, kes on üles astunud ka Fringe festivalil.

Pooleli on tal soololavastus "Baleriini surm", mille ta tahab kindlasti lavale tuua, kui ta baleriini karjääri lõpetab. "See on see, millest tükk räägib. Kas baleriin peab surema, et inimene saaks elada või mis siis edasi saab."