"Ülikoolis käisin mõnda aega tagasi ja lõpetasin magistrikraadiga, aga bakalaureusetöö valikul sai määravaks see, et Estonias oli just välja tulnud Ben Stevensoni "Pähklipureja" lavastus ja ma leidsin, et selles peitus minu jaoks kultuuriline konflikt," selgitas baleriin Triinu Leppik-Upkin, kes on kirjutanud "Pähklipureja" balletist bakalaureusetöö.

Upkini jaoks oli see esimene väga ameerikalik "Pähklipureja" meie kultuuriruumis ning kuna ta õppis ülikoolis kultuuriteadust, siis sobis see töö uurimiseks väga hästi.

Töö mõte oli vaadelda, kuidas ühest 1812. aastal Ernst Theodor Wilhelm Hoffmanni kirjutatud kunstmuinasjutust sai ballett, millest hiljem sai jõulutraditsioon ja ka jõulutoode või jõuluriitus, mida me igal aastal peame tahes tahtmata läbima.

"Kõige esimese "Pähklipureja" esietenduse kohta on olemas arvustused, mida toona kirjutati ja need arvustused on kõik väga laitvad. Võib öelda, et esietendus kukkus mingis mõttes täiesti läbi," meenutas Upkin.

Esimene "Pähklipureja" jõudis lavale 1892. aastal.

Meeskond, kes oli selle lavastuse taga, oli ennast juba tõestanud ja väga tugev. "Marius Petipa oli Peterburi Maria Teatri väga kogenud ballettmeister, kelle lavastatud on peaaegu kõik klassikalised balletid, mida me teame. Lisaks temale tema noorem assistent Lev Ivanov ja muusika kirjutas Pjotr Tšaikovski, kelle jaoks see oli kolmas ja viimane ballett," tõi Upkin välja.

Esiteks kirjutas Petipa sellise libreto, kus peategelasteks olid lapsed, sest nii on ka muinasjutus. "Teatri direktor tahtis selle ümber kirjutada ja ma kahtlustan, et Petipa natuke ka solvus, jäi haigeks ja tegelikult ei lavastanudki seda, aga ta andis oma assistendile edasi väga põhjalikud märkmed," lisas Upkin.

Tšaikovski kirjutas alguses väga sümfooniliselt, nagu ta oli ka "Luikede järve" kirjutanud. "Kõik see kokku, et muusika oli selline ja et peategelaseks olid lapsed ja Ivanov ei osanud neid lapsi ka väga mõistlikult suunata, sest ta ei saanud aru, mis vanameistri mõte oli olnud, et ta soovis lapsi kasutada, nad ju ei oska tantsida, neil ei ole seda väljendusvahendit, mis on kogemusega tantsijatel. Priimabaleriin tantsiski alles teise vaatuse lõpus."

Balletomaanide arvates oli ka libreto arusaamatu ja ei sobinud nende arvates kuidagi balletilavale.

Aga tavapublikule etendus meeldis ning Venemaal prooviti minna ikkagi seda teed, et peaosa mängib algusest peale täiskasvanu, sest see on ju žanri nõudmine, et priimabaleriin peab olema peaosas.

Koos vene immigrantidega jõudis "Pähklipureja" ka Ameerikasse, kus vanad balletitantsijad tegid oma balletistuudiod ja tutvustasid sel moel imperaatorlikku kõrget balletikunsti.

Jõulutooteks sai ballett siis, kui George Balanchine, kes on USA balletikoolkonna rajaja, lõi New York City Ballet. 1954. aastal lavastas ta seal oma "Pähklipureja" versiooni, mis oli suunatud just peredele vaatamiseks.

1957. ja 1958. aastal kanti ballett telerite vahendusel otse üle kogu Ameerika ning seal oli ka kaadritagune jutustaja, kes kogu balletti kommenteeris ja selgitas. "See muutis kõik. "Pähklipureja" vaimustusest haarasid kinni kaupmehed, kes hakkasid balletiartistide abil jõulukaupa reklaamima," selgitas Upkin.

Praegu Estonia mängukavas oleva "Pähklipureja" koreograafiks-lavastajaks on Gyula Harangozó Ungarist, kelle versioonis näeme laval ikkagi pigem klassikalist balletti, kuigi tegevus on toodud tänapäeva. "Esimese vaatuse pidu toimub Manhattani stiilses ja suursuguses korteris ja kõik ristiisa toodud kingitused on tänapäevased nagu näiteks Ämblikmees ja Barbie, et tänapäeva laps need ära tunneks."