Politseitööga tutvus Piia Osula lähemalt juba enne uude ametisse asumist, kui otsustas hakata abipolitseinikuks. Osula meenutas, et tema uuriva ajakirjaniku taust tekitas alguses kolleegides umbusku.

"Mitte ükski patrullpolitseinik ei saanud aru, mida üks "Pealtnägija" ajakirjanik siit otsib ja mis lugu tal siin nüüd soolas on," meenutas ta. Kulus üle saja tunni patrullides kaasasõitmist, enne kui kolleegid lõpetasid tema kutsumise Ajakirjanikuks ja hakkasid kasutama tema perekonnanime. "Siis ma sain aru, et nüüd olen omaks võetud, enam ei kardeta, mis eksperiment siit sünnib."

Kui ajakirjanikuna oli ta harjunud nägema inimeste ettevaatlikkust ja hirmu juba telefonikõne alguses, siis praegusel ametikohal on kogemus olnud teistsugune.

"Iga see kõne – ma võin käsi südamel öelda – on olnud positiivne, andnud mingit energialaengut," ütles Osula. Kuigi teemad, millega politseinikud tegelevad, on sageli rasked, nimetas ta oma kolleege erakordselt pühendunud inimesteks.

Osula jätkab ka praegu abipolitseinikuna patrullides osalemist. "Ma püüan ikkagi korra või kaks korda kuus patrulli jõuda, et seda päris tunnetust ja maailma näha, et mitte kusagil nii-öelda silotornis ennast ära kaotada," rääkis ta. Nii saab tema sõnul paremini aru nii politseinike kui ka Eesti inimeste muredest.

Möödunud jaanipühad oli politseinikele taaskord kiired ning võrreldes eelmise aastaga kasvas lähisuhtevägivalla väljakutsete arv. Osula sõnul ei anna statistika ega uudiste pealkirjad edasi seda tunnet, mida sündmuskohal viibimine tekitab.

"Kui sa seal sees ja keskel oled, siis see on tegelikult üks suur äng. See on selline rusuv, raske, rõstne tunne, nagu sa läheksid keldrisse ja seal hallitab ja sa tunned seda iga oma keharakuga."

Tema sõnul ei puuduta lähisuhtevägivald ainult ohvreid, vaid abi vajavad ka vägivallatsejad, kes ei oska või ei suuda vägivallaringist välja murda.

Eriti valus on tema sõnul näha lapsi, kes kasvavad vägivalla keskel. "Väga kohutav on näha ja kuulda kolleegide käest, et see kaheksa-aastane, kes poevarguse toime pani, on meile juba kolm aastat tuttav," tõi ta näiteks.

Osula sõnul on ekslik arvata, et lähisuhtevägivald puudutab vaid kindlat tüüpi peresid. Ta tõi näiteks, et majanduslikes raskustes peredes võib vägivald olla nähtavam ja seotud alkoholi liigtarvitamisega, kuid jõukamates peredes võib see olla varjatum ning kestvam. "Vägivald lihtsalt muudab oma kuju, vormi või isegi julmuseastet," ütles ta.

Politsei andmed näitavad, et lähisuhtevägivalla väljakutseid tuleb üle Eesti. Osula sõnul ilmnes see ka politseis koostatud kuumuskaartidelt. Kui joobes isikutega seotud väljakutsed koonduvad kindlatesse piirkondadesse – valdavalt linnadesse –, siis lähisuhtevägivald on hajutatud üle kogu riigi.

"Kui vaadata lähisuhtevägivalda, on terve Eesti punaseid täpikesi täis – terve Viimsi, Põhja-Tallinn, Lasnamäe. Võib-olla linnaosasid, linnasid, kus on praktiliselt igas paraadnas eelmine aasta üks väljakutse olnud," ütles ta ja lisas, et eelmisel aastal registreeriti üle 9500 lähisuhtevägivallaga seotud teate ja väljakutse.

Ameerika ja Eesti mured on sarnased

Hiljuti külastas Osula Ameerika Ühendriike, et tutvuda Washington DC politsei tööga. Suurimaks üllatuseks oli tema sõnul see, kui sarnased on probleemid mõlemal pool Atlandi ookeani. Sarnaselt Eestile valmistavad Washingtonis peavalu noorte kogunemised avalikus ruumis ning lähisuhtevägivalla juhtumid.

Erinevusena tõi Osula välja USA rangema lähenemise perevägivallale. Seal eemaldatakse peamine vägivallatseja sündmuskohalt kohe. Eestis on tema sõnul suureks abiks osutunud hiljuti kasutusele võetud 72-tunnine viibimiskeeld.

Austus politsei vastu on olemas

Osula hinnangul suhtuvad Eesti inimesed politseinikesse üldiselt lugupidavalt. Probleeme põhjustavad sagedamini olukorrad, kus inimesed on tarvitanud alkoholi või muid meelemürke. Sellistel juhtudel võib ametnike pihta tulla solvanguid, kuid Osula sõnul kuulub see töö juurde.

"Tollel hetkel võib seal kõike suust välja tulla, aga on ka neid, kes vabandavad. Kohtuvad tänaval ja ütlevad, et anna andeks, asi läks käest ära," lausus ta.

Samas on tema hinnangul inimeste ja politsei omavaheline suhtlus muutunud järjest paremaks. Inimesed julgevad rohkem abi küsida ning politseinikud omakorda rohkem kogukonnaga suhelda ka siis, kui midagi pole veel juhtunud.

"Politsei ei pea sekkuma alles siis, kui midagi on juba toimunud. Väga oluline osa meie tööst on, et asju ei juhtukski," ütles Osula.

Tema sõnul on paljude probleemide juures jätkuvalt ühine nimetaja alkohol. "Mure on see sama alkohol ja kuidas inimestel selge mõistus ära kaob, kuidas me normaliseerime teatud käitumist ja kuidas ka see vägivald on väga kerge sinna kõrvale tekkima," märkis ta.

Osula sõnul algab turvalisus sageli inimeste endi otsustest – sellest, kas lubatakse purjus sõbral autorooli istuda või peetakse ohtlikku käitumist normaalseks. "Kas see kaks minutit varem kohale jõudmine on väärt seda, et keegi võib viga saada," küsis ta.