"Filmilindile pildistamine on praegu noorte seas erakordselt populaarne," ütles fotohuviline näitleja Erki Laur.

Juhan Kuusi Dokfoto Keskus on Lauri väga palju inspireerinud. "See on minu jaoks väga oluline koht, sest tihti, peaaegu alati, on siin sellised fotonäitused, mis on just minu veregrupi omad ehk dokumentaalfoto, tänavafoto, kaadrid elust. Praegu on siin just see näitus "Et inimene jääks", mis mind omal ajal, kui ma 14-aastaselt pildistama õppisin, kõige rohkem on inspireerinud, need autorid, Baltimaade 1960. aastatest kuni 1990. aastateni," nentis Laur. "Humanistlik tänavafoto."

Piltide ilmutamisega seotud protsessi kohta tõdes Laur, et tänapäeval ei pea olema ruum täiesti pime, sest etapid, mis peavad olema tehtud täielikus pimeduses, saab ära teha vastava koti sees. "Panen koti sisse kõik vajalikud vahendid ja koti sees käsikaudu panen filmilindi spetsiaalse rulli peale. Rull läheb erilise kaanega kannu sisse ja kui ma selle välja võtan, siis on see jälle valguskindel. Nüüd ma hakkan kannu sisse kallama ilmutit, kinnitit ja vahepeal ka pesuvahendit. Siis tuleb välja negatiiv, mis pannakse aparaadi vahele ja suurendatakse välja foto," kirjeldas Laur.

Lauri sõnul on tal kogu elu olnud vajadus tegeleda ka visuaalse kunstiga. "Mulle väga meeldib maalikunst. Kui ma oskaksin maalida või graafikat luua, ma poleks iialgi kaamera poole vaadanud, aga kuna ma seda ei oska, siis minu jaoks ainuke kättesaadav visuaalse kunsti vahend või pintsel oli 15–16-aastaselt fotoaparaat," tõdes Laur, kelle kõige esimene foto on tehtud vanalinna maja katusel korstna otsas istuvast sõber Allanist.

Kuna Lauril oli lapsepõlves kodus küll mitu fotoaparaati, aga fotograafiast ei teadnud ta tol hetkel mitte midagi, hakkas Allan teda selle pildi tegemise hetkel õpetama.

"Ma tahaksin lõpuks ikkagi saada kunstilist tulemust. Ma otsin ka fotodes draamat. See, mida ma otsin, ongi draama, mis toimub elus. Tänavafotograafia mittelavastatud hetked, mis näevad pildi peal välja nagu suur lavastus. Inimene peab alati olema pildi peal."

Lauri sõnul tegi tema isa perepilte talvel metsas, kui kõik suusatama läksid.

"See on üllatuslikult meditatiivne tegevus, kui sa vaatad paberil olevaid fotosid, sa siis tõesti reaalselt lähed sinna ruumi sisse. Naljakas, et ekraanil see nii ei toimi."

2018. aastal mõtles Laur teatris näitlemisest üldse loobuda. "Keskendusingi filminäitlemise õppimisele, seda Eestis ju otseselt ei õpetata. See oli tol hetkel mu suur huvi, aga nüüd olen ikkagi ka teatris tagasi," muheles Laur.