"Minu unistus polnud üldse bussijuhiks saada, veel vähem autojuhiks. Kui ma Tartus elasin, polnud mul kuskile vaja sõita ega rooli istuda, aga kui maale elama läksin, siis oli vaja sõitma hakata, sest liikuda muidu ei saanud," ütles Põlvamaa parimaks bussijuhiks valitud Piret Kungus.

Kunguse abikaasa ostis talle seepeale sapaka.

Bussijuhi töös peab vahel kuri ka olema. "Lapsed lähevad bussi peal liiga ülemeelikuks. Algul togitakse üksteist sõrmeotsaga, siis käega ja siis kuuled, kui juba matsud käivad. Ma ei taha, et bussi peal kakeldakse. Ma olen täitsa bussi kinni ka peatanud ja läinud kakluse vahele, " tõdes Kungus.

Kungus on enda sõnul paljusid lapsi kenasti käituma koolitanud. "Näiteks on 1. klassi lapsi, kes tulevad bussi ja ei oskagi "Tere!" ega "Head aega"" öelda."

Vahel tuleb aga olla pihiema eest. "Tüdrukutel tuleb peika probleem. Kurdetakse, et ema ei luba õhtul linna minna ja ta on väga kurb ja üksildane. Paljudel lastel on mure, et nad ei taha kooli minna," sõnas Kungus.

Elu väikestes maakohtades on kohati nukker. "Majad on, aga inimesed on juba vanaks saanud. Meie küla õnneks veel elab," rõõmustas ta.

Kungus töötas varem statistikaametis küsitlejana ja tegi siis Töötukassa kaudu bussijuhiload. "Rooli taha istudes saabub minusse rahu. Mina küll julgustan inimesi bussijuhiks saama ja just noori rahulikke inimesi. Võib-olla siis, kui on juba lapsed, on see amet kõige parem. Kui sul lapsi ei ole, siis oled veel hulljulge."