"Minu väntorel on 15 aastat vana, aga muidu ulatub väntorelite ajalugu antiikaega. Väntorel on ajaloo jooksul oma kuju ja funktsiooni väga palju muutnud. Peopesa suurustest väikestest mängutoosidest, mida aadlipreilid mängisid, õpetades kanaarilinde laulma, said tööstusrevolutsiooni ajal suured pillikastid, mis olid kohvikutes inimeste ligimeelitamiseks," selgitas väntorelimängija Ingrid Kalev.

Väntorelihobi leidis Kalev juhuslikult, kui tahtis oma sünnipäevale midagi erilist. Kuna selgus, et Eestis polegi väntorelimängijaid, tekkis huvi ise sellega tegelema hakata. "Kolm aastat korjasin raha, enne kui sain endale oreli osta," lisas Kalev. "Minul on mehhaaniline orel, aga on ka elektroonilisi oreleid, kus elekter kogu töö ära teeb."

Viimastel aastatel on väntorelimängijaid juurde tulnud ja eriti just Lõuna-Eestis, kust ka Kalev ise on pärit.

Kalevi sõnul saab väntoreliga väga hästi tantsuks mängida. "Minul on repertuaaris 80 lugu. Euroopas on firmad, minu pill on ostetud Raffini firmast, mille juures töötavad inimesed, kes pole just heliloojad, aga kes on muusikas väga teadlikud ja osavad ning kes teevad vastavalt etteantud nootidele väntoreli linte."

Väntorelifestivalid ja suvepäevad on väntorelimängijate peod, aga mängijate igapäevane tegevus on veidi teistsugune. "Ajaloos on väntorelid olnud natuke ka poliitilised instrumendid. Tänavale ei tulnud muusikud, vaid inimesed, kellel oli häda, kes pidid teenima oma leiva selle pilliga ja enamasti olid nad kas kerjused või sõjainvaliidid ja näitasid ühiskonna valukohti. Näiteks vägivald. Tänapäeval kasutatakse neid pille heategevuslikul otstarbel, nende abil tehakse korjandusi," tõdes Kalev.