Esmaspäeval andsid vabaühenduste liit ja president Alar Karis üle tunnustused lõppenud aastal oma tegevuste ja tulemustega silma paistnud kodanikuühiskonna tegijatele. Vetelpäästekoerte treener ja veeohutuse koolitaja Hiie Paas pälvis kogukonnas turvalisuse hoidjana aasta vabatahtliku tunnustuse.

Vetelpäästekoertega on Paas tegelenud umbes 15 aastat, neist viimased seitse Pärnumaal toimetavas mittetulundusühingus Pärnumaa Märjad Käpad. "Siin olen ise oma grupi koeri treeninud. Varasemalt Lõuna-Eestis tegutsedes oli meil teine inimene, kes oli treener, aga eks me selle sees oleme olnud kõik, sest iga koeraomanik on ka ühtlasi koerajuht ja -treener," rääkis ta.

Vetelpäästekoeri on kolme tõugu: Newfoundlandid ehk njuufad, Landseerid ja Leonbergerid. Paasi Pärnumaa gruppi kuulub 13 koera ning ta usub, et Lõuna-Eesti grupi suurusjärk on umbes sama.

"Siinkohal on mul üleskutse kõigile koeraomanikele – kui teil on koer, kes armastab vett ja läheb vette, kes armastab teiega koos ujumas käia või kes tuleb teile vette järele, kui te vette lähete, siis tegelikult ei ole vahet, mis tõugu ta teil on, tulge võtke mõnel vetelpääste inimesel varrukast kinni ja tehke koerale algkoolitus. See on vajalik selleks, et koer ei teeks kellelegi vees liiga," kutsus Paas.

Esimesena õpetatakse koerale koolitusel selgeks, et kõik, mis vees on, ei ole nende jaoks. "Koer ei tohi valimatult vette tormata," rõhutas Paas. Sealt edasi õpetatakse koerale, mida ta inimesega koos vees olles tegema peab. "Koer ei tohi mitte mingil juhul ujuda vees teile peale. Te võite ette kujutada, mis juhtub, kui 70-kilone vetelpäästekoer teile vees selga ujub."

Vetelpäästekoerad käivad vees kevadest sügiseni. Seda, et koer talvel varem õpitu ära unustab, koolitaja sõnul kartma ei pea. "Kevadel tulevad vette ja täpselt selle koha pealt edasi, kus nad sügisel pooleli jäid. See on neil lihasmälus ja see neil ei unune, koerad mäletavad väga hästi."

Koolitustele on oodatud ka teistest tõugudest koerad, isegi väikse Chihuahua võib soovi korral kirja panna. "Temast ei saa vetelpäästjat, aga me saame talle selgeks teha, kuidas vee ääres käituda," lausus Paas.

Kui aga koerale vesi ei meeldi, ei tohiks teda kindlasti vette visata, rõhutas koolitaja. "See on trauma koerale. Samamoodi nagu inimene võib saada šoki või trauma, saab seda ka loom. See ei ole kindlasti mõistlik. Samas kui on mingi hädaolukord, et see koer peaks vette kukkuma, siis tegelikult koer oskab ujuda nii ehk naa."

Esmaspäeval saadudu tunnustus kuulub Paasi sõnul kogu ta grupile. "Ei märkaks mind keegi, kui ma siin üksiküritajana kuskil ringi sahmiks. See on meeskonnatöö, et meid on märgatud," lausus ta ja lisas, et tunnustus annab jõudu ja positiivsust edasi toimetada.

"Ma usun, et mitte ainult minul, vaid kõigil vabatahtlikel on mingil hetkel see mott ikka nii maas, et me mõtleme, et mille pagana pärast me seda ikka veel teeme ja aitab küll. Aga see on see, mis annab jõudu. Samamoodi see kui tänava peal või kuskil keegi tuleb juurde ja ütleb, et teil on ägedad koerad. See positiivne energia, mis annab jõu tegutseda ja edasi minna," sõnas ta.