Kuigi Rita Ahonen on 37 aastat Rootsis elanud, peab ta ennast ikkagi eestlaseks, mitte väliseestlaseks. Stockholmi läks Ahonen 80-ndate lõpus, sest tema abikaasa Heiki pidi dissidentluse tõttu riigist lahkuma. "Anti valida, kas emigreeruda või ta läheb uuesti vangi. Mina leidsin, et siis on parem, kui me emigreerume," meenutas Ahonen.

Perekond otsustas kolida Rootsi, kus oli suur väliseestlaste kogukond ees. Enne kolimist polnud Ahonen kordagi üheski välisriigis käinud ning rootsi keeles oskas ta öelda kaht sõna. Kohale jõudes tabas teda šokk. "Nagu üle kuristiku oleksid hüpanud. Kõik lõhnas välismaa moodi, inimesed olid kenad ja viisakad ning nägid teistsugused välja. Kõik oli teistmoodi."

Ees ootavad väliseestlased olid noortele leidnud üürikorteri ning aitasid neil sisse elada. Ka Rootsi riik aitas neil uues koduriigis jalad alla saada. "Oli sotsiaalkontor, kes meid vastu võttis, meil oli tõlk, kes kõike silusid, andsid meile abiraha ja raha kuupiletite ostmiseks," kirjeldas ta.

Ahonen mäletab, kuidas Stockholmi tänavatel jalutades oli tal esialgu tunne, nagu ta käiks pilvede peal. "Nii imelik, nagu mu jalad ei puudutakski maapinda. See oli vist pigem šokk, segadus ja arusaamatus. Sa ei teadnud, mis sind ees ootab. Aga põnev ka."

Eesti filoloogias kõrghariduse omandanud Ahonen asus Rootsis eesti keele õpetajana tööle. "See ongi kõige naljakam, et ma siin sain vist pool aastat eesti keele õpetajana töötada, aga Rootsis ma olen aastakümneid eesti keele õpetaja olnud," märkis ta.

Vahepeal kolisid Ahonenid Münchenisse, kuhu abikaasa Heiki pikemaks tööle jäi. Kui Rita tagasi Stockholmi läks, teenis ta raha Silja Line'i peal koristades. Naise sõnul ei olnud tal tol hetkel muud valikut, sest laps vajas kasvatamist. "Pidin leidma töö, mille eest mulle palka makstakse."

Oma loo pani Ahonen esimest korda kirja raamatusse "Minu Stockholm", mis ilmus 2013. aastal. Nüüd on Ahonen ka viimased 12 aastat raamatule juurde kirjutanud. Nende aastatega on Rootsi tema sõnul tohutult muutunud. Eriti suureks teemaks on paisunud kuritegevuse kasv.

"See on teema number üks. Need laste värbamised kriminaalsete jõukude poolt. Nüüd on vastu võetud seadus, et 14-aastaseid lapsi võib vangi panna, kui nad on kriminaalseks muutunud ja kellegi tapnud või midagi taolist teinud. See getostumine on üks asi, aga kuritegevus ei piirdu ainult getopiirkondadega, vaid on ka kesklinna jõudnud. Nende kriminaalsete jõukude omavahelised arvetejagamised, neile jäävad tihti ka tavainimesed kahjuks ette," avas ta.

Teine suur muutus on toimunu heaolus ja riigipoolses usalduses kodanike vastu. "Kuna on väga palju sisserändajaid, kes on oma maal harjunud süsteemi kuritarvitama, siis see riigipoolne inimeste usaldamine ja heausklikkus, mis minu arvates oli väga positiivne, hakkab kaduma, kuna seda on nii palju kuritarvitatud. Kontrollid on palju tihedamaks läinud," tõi Ahonen välja.

Kuigi aeg-ajalt tulevad ka Eestisse tagasi kolimise mõtted pähe, tunneb Ahonen ennast Stockholmis hästi: ta on leidnud seal oma koha ja seal elavad ka tema tütar ja lapselaps. Samas ei ole ta ka Eestit ja oma siinseid sõpru jätnud.

"Ma hakkan iga suvi tohutult Eesti järele igatsema, tahaks õudselt Eestisse, ja kui ma olen suve Eestis ära olnud, siis mul tekib kohe Rootsi järele igatsus. Nagu öeldakse, ma olen kits kahe heinakuja vahel. Ma armastan mõlemat maad, ma tahaksin mõlemal maal korraga olla," tunnistas ta.