"Elus on hädalisi omajagu, ja seepärast see maja kujunes pelgupaigaks ja sai nime Risti pelgupaik," ütles 1930. aastal ehitatud Risti vanale koolimajale uue hingamise andnud kogukonna eestvedaja Risti kirikuõpetaja ja hingehoidja Annika Laats. "Me püüame seda maja niimoodi arendada, et ta pakus varju häda ajal. Selles majas on tuhandeid tunde inimeste armastust ja hoolt."

Paljude inimeste töövõit on see, et sellele hiiglaslikule majale saadi sel aastal korralik katus, mis esialgu tundus täiesti võimatu ettevõtmisena, tõdes Laats.

"Ega jumal ei taha ainult seda, et meil hing hoitud oleks, tema hoolib inimesest tervikuna," lisas Laats. "Kristlik kogudus ja kirik vaatab inimest samamoodi tervikuna, et ta üleni oleks hoitud. Inimene peab olema soojas, vihma käest ära, siis sa saad vaadata, kuidas temaga edasi liikuda, ja talle tuge pakkuda selles olukorras, kus ta on, et ta saaks edasi minna. See on meie pelgupaiga lugu."

Kui ajad on rasked ja me kipume pahuralt endasse tõmbuma, siis tegelikult ka meile endile on abiks hoopis vastupidine käitumine. "See, kui me pöördume endast välja, aitame kedagi teist, rõõmustame kedagi näiteks sellega, et räägime temaga juttu, aitame last hoida, kütame kellegi ahju. See teeb meie olemise ja enesetunde palju paremaks," nentis Laats. "Aga oluline on, et sa teed seda teise pärast, et sa ennast vahepeal ära unustad."

Tihti on aga nii, et mida raskemaks lähevad koormad õlal, seda rohkem inimesed endasse tõmbuvad ja maailma suhtes pahurduvad. "Iseendale on abi sellest, kui oled kellelegi teisele pelgupaigaks. Pöörase maailma keskel me võime kogeda igavikku. Me näeme seda oma armsate lähedaste ja sõprade silmades."

Empaatia kasvatamiseks sobib Laatsi sõnul väga hästi raamatu lugemine või teatrietenduse vaatamine. "Sa saad sisse elada teiste ellu, ja siis tuleb praktika su oma elus."

Laatsi enda peres oli sel aastal mitmeid märgilisi sündmusi, kõige noorem laps lõpetas gümnaasiumi, vanem laps sai ülikoolis magistrikraadi. "Keskmise lapsega tegime sügisel väga ilusa ja armsa reisi. Ennekõike olen ma ikkagi ema," sõnas Laats.

"Ükskõik kui üksildasena keegi ennast tunneb, alati saab mõelda, kelle poole ma saaksin käe välja sirutada, kellega ühendust võtta, välja minna, kokku saada. Need, kes ei tunne ennast üksildastena, palun mõelge nende peale, kes võib-olla tunnevad, ja kellel pole jaksu ise esimesena kätt sirutada. Tehke neile üks väike märguanne, näiteks telefonikõne, ja võib-olla saate kellegi teise jaoks olla tähthetkeks sel aastal," ütles Laats.