Gillinsoni sõnul jõudsid Carnegie Halli fantastilised muusikud. "Minu jaoks on imeline see, et kui planeerida kunstilisi projekte, siis tead seda, millesse ise usud, millest hoolid, aga päriselt ei tea sa kunagi enne, kui inimesed hakkavad pileteid ostma. Siin müüakse piletid välja ja see on vägev kummardus Arvo Pärdile. Asi pole mitte ainult esituses, vaid kõik tahavadki tema muusikat kuulda," rääkis ta.

Dirigent Paavo Järvi sõnul olid New Yorgis toimunud kontserdid kui muinasjutt. "See on tegelikult üks Eesti projekt. Meil on Eesti helilooja, Eesti orkester, üks meie solistidest on eestlane. Ja ei saa paremat tutvustajat leida kui Arvo Pärt," sõnas Järvi, kes tegi Gillinsoni sõnul ära suure töö, et Pärdi sünnipäeva legendaarses kontsertsaalis tähistada saaks.

"Ma isegi ei tea, mis ma tegin. Ma lihtsalt käisin temaga rääkimas, et meil on üks erakordne projekt ja siis ta hakkas mõtlema, et Pärt on erakordne inimene ja keda siis veel kui mitte Eesti muusikuid selleks kaasata. Kuna neil on hästi palju valikut, siis oli vaja neile öelda, et kui te tahate Arvo Pärdist kõige paremat saada, siis meie oskame seda paremini teha kui teised. Ja nad vist uskusid," rääkis Järvi, kes väga tihti enam oma teisele kodumaale ei satu.

"Ma käin siin, kui ma juhatan, aga ma juhatan siin nelja orkestrit umbes. Nii et iga paari kuu tagant satun," lisas Järvi ning tõdes, et Ameerika klassikalise muusika maailmas on läbi murda keeruline. "Gillinson näitas mulle umbes meetri kõrgust pakki kõikidest soovijatest, kes saadavad oma programme ja ideesid, mida tahaksid Carnegie Hallis mängida. Ta ütles, et tal ei ole nii palju võimalusi ja peab välja valima ainult kõige huvitavamad projektid või siis need inimesed, kes on tõesti niivõrd tuntud, et ei ole küsimustki," selgitas Järvi.

Pärdi muusikat on Carnegie Hallis esitatud 1967. aastast. "Niisiis oleme tema muusikat toetanud juba pikka aega. Ta on üks meie aja suurimaid mõjutajaid ja seda terves maailmas. Mina arvan, et me elame maailmas, kus inimesed tunnevad siiralt vaimsusest puudust. Vanasti saadi seda religioonist ja täna pole see enam inimeste eludes kesksel kohal. Aga see, mida religioon elule lisab, see vaimne mõõde, sellest tuntakse ikkagi puudust ja Arvo Pärt puudutab just seda kohta. See on üks meie ajastu märke," tõdes Gillinson.