Amanita meeskond sai alguse 2024. aasta suvel, kui Pärnu rannas mängiti Soome erivajadustega jalgpalluritega. Pärast seda hakati regulaarselt treenima ning tehti koostööd Pärnu Vaprusega. Mullu sügisel võttis meeskonna treenimise üle Vapruse noortetreener Silver Õismets.

"See tahe ja motivatsioon mängijates on siin palju suurem kui mängijatel, kellel on tegelikult kõik võimalused olemas," märkis Õismets "Ringvaates".

Vapruse tegevjuht Karin Lipstuhl lausus, et lisaks lisaks treeningutele ja suurtele tippmängudele on jalgpalliklubi jaoks oluline ka kogukonnale tagasi anda – just seda nad Amanita meeskonnaga teevadki.

"Ma arvan, et see on midagi, mida igaüks meist peaks ka igapäevaselt tegema. Nad on hästi rõõmsameelsed, positiivsed ja heasüdamlikud inimesed. Mul on hea meel, et nad on minu elus," sõnas Lipstuhl.

Tänaseks on meeskond saanud mängida Eesti turniiridel ning Pärnu Summer Cupil said erivajadustega jalgpallurid esimest korda lausa päris oma võistluse. Peatreeneri sõnul on mängijate areng olnud meeletu.

"Ma arvan, et iga treener ütleb seda oma töö kohta, aga päriselt on meeletu areng. Nii inimese tasandil kui ka mängija tasandil," lausus ta.

Ka staadionimeister Heikki Põltsam lisas, et mängijad on lühikese ajaga väga palju muutunud. "Enne hoidsid rohkem omaette, nüüd on nagu meeskond. Nad ei pelga palli ja oskavad arvestada teistega ja ei karda suhelda."

Ettevõtja ja tööandja Raivo Salundi, kelle poeg Amanitas mängib, rääkis, et jalgpall on aidanud arendada mängijate liikumist ning lisanud neile enesekindlust.

"Nendel lastel ongi natukene raskem enesekindlusega igapäevaelus hakkama saada. Rõõm on kõige tähtsam. Need inimesed vajavad samamoodi rõõmu," rõhutas ta.

Möödunud aastal saabus meeskonnale pakkumine, millest ei osatud isegi unistada – esindada Eestit turniiril Ameerika Genuine Cupil. See tõi Hustonisse kokku üle tuhande puudega sportlase 50 riigist.

Eriolümpia liidu spordidirektor Rain Tölpus tõdes, et pakkumine tundus esialgu liiga hea, et tõsi olla.

"Lõpuks tuli välja, et väga midagi maksma ei pidanud. Siis tekkiski tunne, et meil on olemas täitsa toimiv võistkond ja katsuks nendega koostöös selle võistkonna kokku panna," meenutas ta.

Kokku võideti suure lombi taga üheksast tulisest kohtumisest kolm. Peatreener Õismetsa sõnul oli võitudest olulisem heade emotsioonide kogemine ja ühtekuuluvuse loomine.

"Me suudame tulla toime ka kaotusseisus. Me suudame tulla toime peale mängu, kui me oleme kaotanud. Minu arust me saime väga hästi hakkama. Kõik need valu ja pisarad pühkisid teised mängijad oma kaaslastelt ära, ei pidanud mina eraldi sinna sekkuma. Seda arengut oli kõrvalt väga äge näha, mida võib-olla aasta tagasi ei oleks näinud," tõi ta esile.

Ning ega kogu aeg palli taga ei aetud. Mängijad jõudsid näha NASA kosmosekeskust, maitsta Texase BBQ-d ja elada kaasa ehtsale rodeole.

"Kui see läbi sai ja me lennujaamas kui asja kokku võtsime, siis kõik olid seda meelt, et üliäge, head emotsioonid. Jah, oli tõuse ja mõõnasid, aga kõik tahavad jalkat edasi teha. Täna me näeme, et nad on trennis, toimetavad ja nägu on naerul," märkis Tölpus.

Huvi Amanitas mängimise vastu on kasvav ning tulevikus loodetakse mitu gruppi luua, rääkis Õismets.

"Hetkel on meil kolm täiesti uut mängijat tulnud ja ma tean, et järjekord on veel ukse taga," rõõmustas ta.