"Koolis olin oma klassi üks viimaseid, kes ei olnud pioneer, aga pioneeriks läksin südame kutsel, aga mitte pioneerinduse tõttu, vaid seetõttu, et meie kahest klassist tehti kolm ja minu tollaaegne südamedaam jäi paralleelklassi, ma läksin õppealajuhataja juurde, et ma tahan astuda pioneeriks, aga mul on üks tingimus, ma tahan oma salgaga kokku jääda, mille peale pandi mind kohe ka oma sümpaatiaga samasse klassi," meenutas Olav Ehala.

Balti kett on tal samuti eredalt meeles. "See oli vägev asi, tunne oli selline, et peab minema ja olema osaline, hoolimata sellest, kui palju bensiini läks sellega kaduma," ütles ta ja tõi välja, et talongiajal sai ta tohutul hulgal suitsutalonge, aga nende perekonnas keegi ei suitsetanud. "Aga konservatooriumis, kus ma olin õpetaja, seal oli valvurtädi, kes suitsetas kogu aeg, ma andsin oma suitsutalongid talle ja ta andis viinatalongid mulle, mina ostsin viina välja ning VIljandis oli üks bensiinijaam, kus andsin viinad ära ja sain bensiini vastu."

Seoses filmiga "Don Juan Tallinnas", mis levis omal ajal ka üle Nõukogude Liidu, tuli Olav Ehalale alles mõni aasta tagasi fännikiri ka Inglismaalt. "Kusjuures käsitsi kirjutatud, ühelt 15-aastaselt, kes oli seda filmi näinud ja hakkas fännama."

Tänapäeva muusikutest meeldib Olav Ehalale just Vaiko Eplik. "Esiteks ta on väga musikaalne, laulab vahvasti ja tema muusika paneb kuulama," nentis ta.