Prantsusmaalt Raplasse jalutanud rändur: teekonnal näeb natukene kõike
Juuni alguses Prantsusmaalt Eesti poole jalutama hakanud Regis Denef tõdes "Ringvaatele", et teekond pakub nii silmailu kui väljakutseid, lahkeid võõrustajaid kui ka inimesi, kes keelduvad rändurile vett andmast.
Ühegi transpordi abita, ainult kondimootori jõul on Regis Denef jõudnud 3000 kilomeetri kauguselt Prantsusmaalt Raplasse.
"Alustasin 1. juunil oma puuonnist, kus ma olen 16 aastat elanud, Prantsusmaa keskosas mägedes, umbes 40 kilomeetrit Pariisist lõunas. Ja nüüd jõudsin Raplasse. Kahe päeva pärast loodan Tallinnasse jõuda, kus ootab mind sadam ja laev Soome," selgitas Denef.
Tavaliselt kõnnivad mehed üsna aeglaselt, keskmine tempo on neli kuni kuus kilomeetrit tunnis. Praegu on kasutuses teine paar jalanõusid, esimene paar andis otsad Viinis. "Praegused annavad vist Tallinnas otsad või jõuavad äkki tagasi Berliini, ma ei ole kindel."
"Ma reisisin kunagi palju, tegin pikki matku Prantsusmaa mägedes, siis ühel hetkel otsustasin oma kaks hobi ühendada. Hakkasin võtma ette pikki reise ainult kõndides. Olen jalgsi käinud läbi terve Lõuna-Ameerika, kokku 13 000 kilomeetrit. Läksin jalgsi Norra ja tulin ka tagasi. Kõndisin läbi Hispaania ja Portugali, kõndisin läbi Madagaskari, nii et kõnnin palju," rääkis Denef, kes on viimase 20 aastaga kõndinud umbes 80 000 kilomeetrit.
"Mõned paigad on imelised olnud," rääkis Denef oma viimasest retkest. "Mulle väga meeldis Šveits, Austria ja Tirool, seal olid ilusad mäevaated. Siin meeldis rannik, kilomeetrid Läänemere ääres," lisas ta.
"Mõnel päeval on aega, et nautida mere ääres ilusat ilma. Aga mõnel päeval lihtsalt kõnnid keebiga vihmakäes, astud mööda radu. Paljud ilmselt arvavad, et selline rännak on nagu unistus, ilusad rajad ja metsad. Eks seda on ka, aga tegelikkus on veidi teistsugune. On natukene kõike. Ilusad paigad, mäed ja päike, toredad võõrustajad, aga ka sellised inimesed, kellelt küsid vett ja nad ütlevad, et ei anna. Selle eest ei pääse," tõdes Denef.
Päevas võib Denef läbida kuni 60 kilomeetrit. Seljakott, kuhu on pakitud ainult hädavajalik, kaalub umbes 12 kilo. Koos toiduga muidugi rohkem, vahel isegi 14 kilo. Sealjuures rändab Denef ka ilma nutitelefonita.
"Vahel eksin ära ka, aga viimastel rännakutel on mul GPS seade kaasas olnud. Ma ilmselt ei kasuta seda piisavalt," selgitas ta ning lisas, et vahel käib ka avalike raamatukogude arvuteid kasutamas, et kaarte vaadata. Denef lisas, et tema jaoks on iga riik omamoodi. Suurt vahet näeb ta Poola ja Baltimaade vahel, aga ka kolme Balti riigi vahel. "Leedus ja Eestis on mul olnud lihtsam kui Lätis," nentis ta.
"Miks ma seda kõike teen, on väga suur küsimus. Isegi mu sõprade ja sugulaste jaoks Prantsusmaal. Miks sa nii palju kõnnid, kas põgened millegi eest? Kujutan ette, et ka kodus istudes põgened sa millegi eest. Ka rännakule minnes põgened millegi eest. Aga minu jaoks on esmane põhjus see, et mul on õnn enda olemust tunda ja osa minu olemusest on olla nomaad. Kui olen teel, siis austan ennast. See on võimalus tunda, milline oli inimeste elu iidsetel aegadel, kui lihtsat tõusti püsti ja hakati astuma," selgitas Denef.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Ringvaade"






