"Takistada ei õnnestunud mul ühtegi katset, aga elule tagasi tuua neli korda," ütles Helina Laidla.

"Kõik algas peavaludest, mis muutusid migreeniks. Kõik kohad said läbi uuritud, aga midagi ei leitud," meenutas Laidla.

Kui tütar oli juba vanem, arvas ema, et see on teismelise kriis. "Kõik uste paugutamised, ootamatud nutuhood, unetus, koolis ei läinud enam hästi tänu unetusele. Ei osanud mõelda depressioonist või sellest, et tal lausa eluisu on otsas," meenutas Laidla.

Pärast esimest suitsiidikatset tunnistas tütar, et see oli peavalude pärast, sest ta ei jaksanud enam. "Tol ajal elasime Saaremaal, kus ei olnud veel lastepsühhiaatrit, kelle poole pöörduda saanuks. Lasteosakonnas, kus ta toona viidi, ei osatud ka muud, kui oldi valvel ja lasti koju tagasi."

Tulid ka enesevigastused ja siis läks asi juba tõsiseks. "Perearsti suunamisel ja kiirel sekkumisel oli võimalik saada psühhoneuroloogiahaiglasse pikaaegsele ravile."

Ema meenutas, et ühel suvel oli tütar väga õnnelik ja rõõmus, sest ta leidis enda kõrvale kaaslase ja armastus tõstis enesetunnet. "Arst toona ütles, et nüüd on terve ja enam pole vaja ravimeid võtta. Arvasingi, et mured kõik on seljataga ja oleme jagu saanud."

Tagasilangus tuli pärast kolmandat katset sügisel, kui oli tarvis uuesti arsti poole pöörduda. "Siis enam helgeks ei läinudki."

Esimesest katsest viimase korrani oli kuus aastat. "Pöördehetk tuli pärast neljandat korda, kui ma olin ta kõrval intensiivravipalatis, ta avas oma silmad, nägi mind ja väga sügavalt ohkas, et kas tõesti jälle ta ei saanudki ära minna. Siis ma sain aru, et mina ei suuda teda tagasi tuua ja arstid ei suuda teda elule tagasi tuua. Ta läheb niikuinii, see on ainult aja küsimus," meenutas Laidla. "Valmistasin end lihtsalt selleks ette."

Pärast tütre lahkumist aitas Laidlat see, et ta käis tööl edasi. "Ma ei lubanud teistel suhelda endaga kui katkuhaigega, kes nurgas on valu täis, vaid naer ja naljad olid endiselt väga soositud minu poolt. Hakkasin uuesti laulma, see tõstis enesetunnet, leidsin lõpuks ka tänu ühele väga heale inimesele, kes tõesti tundis mu vastu huvi, Ohvriabist psühholoogi, kus ma sain lõpuks ära rääkida kõik, mida ma tundsin ja kes oli valmis mind lõputult kuulama. Oma tuttavad, sõbrad ja lähedased ei jaksa sind tunde ja tunde kuulata."

Ohvriabi psühholoog küsis, et mis mind takistab see kõik selja taha jätta ja edasi elada. "Ma tõepoolest ei näinud neid takistusi. Leidsin endale ka erinevaid teraapiad ja meditatsioone, mis kõik aitasid," kirjeldas Laidla.

Laidla soovitab igal juhul abi küsida, sest lähedased ja sõbrad ei pruugi osata aidata. Ta ise on nüüd kogemusnõustaja leina teemal ja pakub teistele abi. "Kogemusnõustajad on leinajale tõestuseks sellest, et sellest on võimalik välja tulla ja edasi elada," tõdes Laidla.

Raskel hetkel saab abi küsida:

116 111 - Lasteabi.

116 006 - Ohvriabi kriisitelefon.

peaasi.ee