"Robotkoer on mõeldud õppevahendiks, see on programmeerimise platvorm, mida saab programmeerida nagu iga teist liikurmasinat, aga see on lihtsalt nelja jala peal, mitte ratastega," selgitas Tallinna Tehnikakõrgkooli robotitehnika õppekava juht Kristo Vaher, miks pidi kool ostma suurusjärgus 15 000–20 000 eurot maksva robotkoera. "Peame tehnoloogia arenguga kaasas käima."

Robotkoer on autonoomselt liikuv masin ja selliste masinate programmeerimis- ja hooldusoskustega inimesi on Vaheri sõnul vaja.

Nimi Ülo anti robotkoerale tudengite poolt ja pärit on koer Hiinast. "Hiina on täna ikkagi see, kes täna tehnoloogiat suuresti eest veab, Euroopa on tagaajaja rollis."

Välimuse järgi samasugune robotkoer on ka ärimees Raivo Heinal. "Võib-olla tal on lihtsam versioon, huvitav mänguasi, meie oleme ostnud selle ikkagi õppevahendina, see on lahtise koodiga variant, saame talle ise uusi asju õpetada," tõdes Vaher. "Tudengid saavad ise koodi kirjutada ja seda kohe ka päris masina peal katsetada, kuidas see töötab. Sügise lõpus siis näeme, mis ülesandeid tudengid Ülole välja mõtlevad, mis uusi programme teevad."

"Huvitav on just see, kui graatsiliselt ta suudab liikuda, mina näen seal rohkem mootorite kogumit, mis väga hästi sünkroonis suudavad tööd teha, aga koera kuju kõnetab inimesi kõige rohkem. Oluline on just see, et ta on nelja jala peal ja suudab igasuguse pinna peal liikuda."

"Sõjatööstus ju tehnoloogia arengut eest veab. Täna on päris mitmel riigil need koerad juba sõjas kasutusel. Näiteks kasutatakse neid esmasel sisenemisel mõnda hoonesse, koer kontrollib üle, mis olukord on ja siis alles sisenevad sõdurid. Robotkoera hind on kõvasti odavam, kui sõduri koolitamine ja tema surma saamine," nentis Vaher. "Jaapanis tuumajaama katastroofis kasutati ka robotkoeri, kes käisid radioaktiivses keskkonnas skaneerimas, mis seal sees toimub."