Teist korda abieluranda sõudnud paar: parandasime oma vead
Nädalapäevad tagasi sai Tallinna vanalinnas näha uhket vaatepilti – pruut hobuse seljas rongkäigu ees, peig kaarikus kaasaelajatele lehvitamas. Esimest korda abiellusid Valeria Saber-Zaidelson ja Ilja Zaidelson 25 aastat tagasi.
"Tunne oli muidugi selline, et linna saabus kas rokktäht või mingisugune hertsog. Kõigile oli vaja tähelepanu pöörata, neile näidata, et näen kõiki. Natuke piinlik hakkas tegelikult," tunnistas peigmees "Ringvaates".
Aleksandra Zaidelson, kes oli vanemate esimeses pulmas alles beebi, sõitis nüüd tervise tõttu kaariku kasuks otsustanud isa asemel ema kõrval. "Ma olin siis ühe-aastane. Ma natukene mäletan, et ema oli ilus, isa oli ilus, ise olin ka väike ja ilus ja natukene istusin hobuste seljas, aga see on ka kõik," meenutas ta 2000. aastal toimunud pulma.
Ilja ja Valeria armastus sai aastakümnete eest alguse just hobuste juurest. "Tema tuli vahel ratsutama. Tallis me saimegi kokku," meenutas Valeria.
Nende kohtumine ei olnud aga armastus esimesest silmapilgust. "Keegi meie seltskonnast polnud varem ratsutanud. Meile näidati siis Valerkat, et tema on meie treener. Vaatasin, et mingisugune vastik ülbik. Üldse ei saa aru, kuidas käitub. Kuskil pool aastat hiljem elasime juba koos," rääkis Ilja.
Valeria usub, et ta võlus mehe ära oma karismaga. Samuti ühendas neid armastus hobuste vastu. "Tema oli ka hobustesse armunud ja nägi hobuse seljas alati väga ilus välja. Meenutan ka seda, et Ilja kinkis mulle hobuse. Selleks, et mind võluda, tegi ta sellise sammu."
Pulmadega lasi Valeria Iljal oodata. "Valera ei tahtnud abielluda. Ütles, et mingi ametlik dokument ja formaalsused. Sõrmus oli olemas, aga ikka ei miskit. Ja ükskord hommikul – imeline hommik oli – ma ärkasin, sõime hommikust, ta vaatas mind pikalt ja ta küsis: "Aga keda me pulma kutsuks?"" meenutas Ilja.
Mõte hobuste seljas abielluda sündis Valerial. Naise sõnul olid nad vaba Eestis esimesed, kes ratsapulma korraldasid. "Ma sain aru, et oleme mõlemad pisut kreisid. Seepärast toetasin ma igasuguseid ideid kohe," muigas Ilja.
Veerandsaja aasta jooksul on nad igasugustest raskustest läbi käinud. "Ilmselt siis, kui me pisut nooremad olime, ei suutnud me kõike omaks võtta. Mina ei suutnud midagi omaks võtta, Valeria ilmselt ka," tunnistas Ilja.
"Mina olen ka selline kuumavereline," lisas Valeria. "Ma olen vanausklik, vahel oskan tasakaalu hoida, aga noored on noored, me tegime oma vead ja eile siis sai kõik parandatud. 2000 midagi me lahutasime, aga me oleme alati sõbrad olnud. /---/ Mul oli alati selline tunne, et me oleme tõesti sellised kaksikud, kes on sündinud üksteise jaoks. Hingesugulased."
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade"






