"Enda nalju tuleb harjutada, suurde saali ilma harjutamata ei julge minna, aga nalju leiab igalt poolt, need tuleb lihtsalt üles korjata," ütles kolm aastat koomikuna tegutsenud Endrik Puntso.

Puntso sõnul pole kolm aastat koomiku karjääris üldse pikk aeg. "Öeldakse, et kümme aastat on aeg, mil sa hakkad leidma oma häält ja aru saama, miks sina oled naljakas. Üks asi on ära tunda, milline anekdoot on naljakas, aga teine asi on see, mis on ainult sul rahvale pakkuda."

"Ma olen ühest silmast pime ja kuna üks silm ei näe, siis see vaatab natuke teises suunas. Inimesed ei saa tihti aru, kellega ma räägin. See tekitab olukorra, kus inimesed küsivad, et kas sa räägid minuga ja siis ma pean ühe silma kuidagi kinni panema, vaatama inimese poole ja tegema mingi veidra liigutuse, et ta saaks aru, et ma ikka temaga räägin, vasak silm teeb õhutõrjet, tal on oma asjad ajada," muheles Puntso.

Gümnaasiumi lõpus polnud Puntsol seda mõtetki, et koomikuks hakata, kuid seejärel proovis ta kõik muud asjad ära. "Tegin Youtube´i videosid, aga ei läinud eriti hästi. Ühel hetkel sain lihtsalt aru, et on olemas püstijalakoomikud ja open mic-id (avatud mikrofon-toim.) ja mulle meeldib asju proovida. Esimene kord ei läinud väga hästi, aga väga halvasti ka mitte ja mõtlesin, et jään siis selle juurde," meenutas Puntso, kes on selle aasta veebruarist täiskohaga koomik.

Puntso sõnul ta oma elu üle ei kurda, sest teeb, mida armastab.

"Mu aju on juba nii traumakindel, et unustan kohe ära, kui mingi nali ei tööta, lähen kohe edasi. Mul jäävad meelde ainult need naljad, mis enam-vähem töötavad," tõdes Puntso.