Tõnis Niinemets "Pealtnägijale": Draamateatriga liitumine oli pääsemine
37-aastane multitalent Tõnis Niinemets, kes tõusis orbiidile eeskätt koomikuna, aga on end viimasel ajal kehtestanud ka draamalaval, rääkis "Pealtnägijale", et vabakutselise eluga kaasnev ebakindlus oli kurnav ning Draamateatri trupiga liitumine tema jaoks pääsemine. Margit Kilumets asus Niinemetsa töövarjuks, et saada aimu, kuidas sai koomikust hinnatud karakternäitleja.
27. märtsi pidulikul teatripäeva galal jagatakse eesti teatriauhindu. Parima meesnäitleja tiitli nominent Tõnis Niinemets särab peaosas Draamateatri "Rahamaas", mis omakorda kandideerib aasta parima lavastuse kategoorias.
"Tere hommikust võib vist öelda, sest kell on natuke kümme läbi, aga muidu üldiselt võib mind linnaliikluses näha rattaga palju. Mulle meeldib sõita autodega võidu, mis ei ole muidugi abikaasa jaoks lemmiklause, mida kuulda," ütles hinnatud ja armastatud näitleja Tõnis Niinemets.
"Ma ükskord huvi pärast mõõtsin, oli kiire ja mõtlesin, ma proovin, et kui ma ikkagi annan hoogu, siis kulus natuke üle kuue minuti. Ikka päris hästi, ma arvan, kiiremini kui autoga," kommenteeris Niinemets, kui kiiresti saab jalgrattaga Kalamajast kesklinna.
Kiirus, aga mitte kiirustamine, on märksõna, mis 37-aastast näitlejat, õhtujuhti ja püstijalakoomikut väga hästi iseloomustab. Tal on kärmed liigutused, kiire samm ja ka tema tõusu Eesti teatrimaailma absoluutsesse tippu võib pidada lennukaks.
Draamateatri truppi kuulub Niinemets alates 2021. aastast ning garderoobis on enamasti üksi, sest Ain Lutsepp viibib juba pikemat aega teatritööst eemal ning Rein Oja istub direktorina rohkem oma kabinetis.
"Alguses oli Rein kellelegi öelnud, et kui ma majja tulin, siis olin siin selles diivaninurgas, seljakott ja riided olid seal niimoodi ääre peal. Viis korda viis sentimeetrisel alal olin siin garderoobis, aga nüüd olen hakanud siin tundma ennast mõnusalt või siis laienema," muheles ta. "Aga Reinuga me koos mängime ka. Kui ma tulin tööle, siis "Amadeus" ja "Café Théâtral" olid mõlemad koos Reinuga, seega ma veetsin temaga väga palju siin aega."
Niinemetsa sõnul on neil Rein Ojaga väga tore, sest mõlemale meeldib sport. "Kui oli sisekergejõustiku-EM, siis kohe kui etendus lõppes, panime teleka kiirelt mängima, et vaadata kõrgushüpet, meid nagu selline asi ühendab," tõdes ta.
Viljandi teatrikooli õppima läks Von Krahli Teatri pärast
Eelmisel aastal oli Niinemets laval 150 õhtul ja mõnikord, nagu tänagi, mahub ühte päeva lausa kaks etendust. Hommikupoolikul mängib Tõnis kogupereetenduses "Luidrik", kusjuures rõhutab, et peab laste teatri juurde toomist väga oluliseks. Ta ise on pärit teatrilembesest perest. Tõnise ema töötab Rakvere teatris ja vend Tallinnas Noorsooteatris. Pärast Rakvere Gümnaasiumi lõpetamist astus pere noorim laps TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse ja tema esimeseks töökohaks oli 2011. aastal Von Krahli Teater.
"Ühelt poolt on Von Krahl esimene töökoht, teisalt ma tänu Von Krahli Teatrile üldse Viljandi teatrikooli jõudsin. Kuulsin, et Krahl võtab Viljandisse kursuse ning see oli suuresti põhjus," meenutas Niinemets. "Peeter Jalakas tegi ettepaneku Krahli tööle tulla."
Krahlist tuli ka tööeetika, mis on talle siiani külge jäänud. "Ma näen seda ka Draamateatris, kuigi majad on väga erinevad," lisas Niinemets.
Von Krahli Teatri aegadesse jääb ka Tõnise koostöö ning sõpruse algus Priit Võigemastiga. "Kummi T" ja "Monument", suvine Nargenfestivali suurprojekt "Aadama õunad" ning viimastel aastatel ka telesari "Alo", kus nende teed ristuvad automüügisalongis.
"Ta on, kes ta on ja sellepärast ta ongi äge ja sellepärast inimesed teda armastavad. Sellepärast on ta Draamateatri näitleja. Sellepärast Hendrik Toompere jr ta sinna kutsus. Tema peale võib loota. Ta on seda sorti näitleja, kelle peale võib repertuaari ehitada, kellele võib anda peaosa ja olla kindel, et ta veab selle välja," ütles Niinemetsa kolleeg ja sõber Priit Võigemast.
Naljakas ja kohati isegi hüpernaljakas Niinemets kuulus viis aastat Von Krahli Teatri värske energiaga truppi. Nende lavastust "Bloody Mary" vaadates sai enda sõnul korraliku "laksu vastu hambaid" ka kodumaise püstijalakomöödiamaastiku peaarhitekt Karl Kermes ja tema ning Niinemetsa koostöös loodi 2016. aastal täiesti uut tüüpi püstijalakomöödia "Ämbrisse astumise ajastu".
Komöödia maiku on tunda ka Niinemetsa lavavälises elus
Kerget püstijalakomöödia maiku võib tunda Niinemetsa puhul ka lavavälises elus. Näiteks teatri garderoobis esitatud sketšis "Minu seljakoti sisu", mis sünnib hetkel, kui ta õhtuse etenduse eel tagasi teatrisse on jõudnud.
"Teatrimajas on niimoodi, et kui sul ikka kodus on midagi "parim enne" möödas või on "parim enne" nüüd täna ja sa tood selle siia puhketuppa, siis kindel on see, et ära see süüakse. Näitlejate puhketuba on nagu biojäätmete konteiner, mis sinna sisse viskad, see laguneb ise seal ära, aga muidugi, et ei jääks muljet, et inimene toitubki nii tervislikult, siis minu igapäevamenüü juurde kuulub ikkagi üks korralik kaneelisai. No kuidas sa siukese asja söömata jätad ja noh, tavaliselt ma söön mitu," muheles Niinemets.
"Hapud kummikommid on need, mida paratamatult peaks sööma elus vähem. Üldse peaks igasugust keemiat sööma elus vähem, aga noh," mõtiskles Niinemets. "Siis iga päev võiks ära süüa paarsada grammi šokolaadi või Coca-Cola? See on olemas, aga ma ei tarbi neid kõiki koos, aga kui ma tahan saada täielikku litakat, siis Menthos ja Coca-Cola. Et siis see, mis seal kehas toimub, on midagi enneolematut," nentis Niinemets.
Napilt kolmekümnesena alustas Niinemets vabakutselise karjääri ja öist ringisõitmist tekkis tema ellu varasemast rohkem. Uued püstijalakomöödiad "Homme on täna" ja "The Kid" 2019. aastal tegid temast vabariigi armastatuima komödiandi. Lisaks telesaated nagu "Eesti Laul" ja EFTA gala kasvatasid Tõnise populaarsust veelgi, nii et varsti hakkas tunduma, nagu ei lendaks ilma Niinemetsata ükski meelelahutusüritus.
Vabakutselise eluga kaasnev ebakindlus oli kurnav
Tagantjärgi möönab Niinemets, et vabakutselise eluga kaasnev ebakindlus oli siiski kurnav ja kui ta sai 2021. aastal kutse Draamateatri peanäitejuhilt Hendrik Toompere juuniorilt Eesti esiteatri trupiga liituda, oli see paljude arvates nagu pääsemine.
"Kui mitte kasutada päästmise sõna võtmes, nagu ma oleksin olnud kuskil augus, siis, jah, see tuli kõik õigel ajal. Mul oli saanud küll sellest üksinda ringivaatamisest. Mitte et ma oleksin olnud üksinda kõikides projektides. Ma tegin ju Kinoteatriga üksjagu asju, oli ka kollektiivseid tegemisi, aga kui 90 protsenti pakkumisi on see, et tule tee nalja või ikkagi sinna suunas ja sa pead üksinda laval olema, siis nii imelik kui see ka ei ole, mingil hetkel hakkad puudust tundma nendest, keda sul ei olegi," selgitas Niinemets.
"Mulle on Tõnis inimese ja näitlejana väga sümpaatne ja ta tegelikult on ju ennast igas mõttes tõestanud. Võib-olla on temast jäänud selline naljamehe mulje ja ta on palju teles teinud asju, aga tegelikult mulle tundus, et meil on Draamasse tarvis sellist kuju, kes on valmis praktiliselt kõigeks. Mingis mõttes meenutab ta mulle mu vanaema, kes kogu aeg toimetab ja ei ütle mitte millelegi "ei", Tõnis on väga agar kuju," ütles lavastaja Hendrik Toompere jr.
"Pealtnägija" töövarjupäeva teine etendus on "Ükskord Liibanonis", mis põhineb eesti jalgratturite pantvangidraamal. Niinemetsa näeb seal kaheksas erinevas rollis, enamus neist suitsu pahvivad araablased.
36 tundi oli vile kõrvus
"Liibanoni lavastuse ajal veedan ma laval sama palju aega, kui veedan siin mööda koridori joostes ja erinevaid kostüüme selga pannes. Siin on sihukesed pisikesed rekvisiidid, mis endal kogu aeg vaja kaasas hoida erinevate tegelastega, need ma hoian enda juures. Mitte et ma ei usalda kedagi, vaid siis ma tean, et nad on siin olemas, ma ei taha kedagi koormata selliste asjadega, et kas Tõnise kõrvatropid või nätsud said. Ise olen süüdi, kui midagi jääb maha või olemata. Kuna etenduses kõlab ka pauku, siis ma palusin endale kõrvatropid, sest ühes läbimängus ma tõmbasin püstoli ja panin kolm pauku ja siis 36 tundi oli vile kõrvas," meenutas Niinemets.
"Tõnis on sedasorti tüüp, keda pole vaja käima joosta, ta töötab kogu aeg," tõdes kolleeg ja sõber Priit Võigemast. "Ta on alati essa, kes on teatris kohal, alati teeb ta ennast soojaks enne etendust, mis ei ole üldse tavaline. Ta on ka suur spordifänn. Selle on ta sealt ilmselt kaasa võtnud, et keha peab olema soe enne starti minemist. Mitte et sa jooksed kolm ringi staadionil ära ja siis hakkad vaikselt nagu ellu ärkama. See on väga-väga hea omadus, professionaalsuse näitaja tegelikult."
Priit Võigemast: võiks lausa kahtlustada, et tal on ori kuskil keldris peidus
Lisaks kõigele on Niinemets Võigemasti sõnul suur korra- ja puhtusearmastaja. "Ma tean, et ta ärkab alati hommikul esimesena üles, teeb perele süüa. Õhtul läheb viimasena magama, enne seda koristab köögi ära. Ütleme, kui Tõnis oleks tegelane mingisuguses sarjas, siis ma hakkaksin kahtlustama, et tal on mingi ori kuskil keldris, mingi kohutav saladus, aga loodan muidugi, et mitte," muheles Võigemast.
Kaks asja, mille üle Niinemets kõige rohkem uhkust tunneb, on tema pere ja sõbrad.
"Ma tunnen oma pere üle väga suurt uhkust, sest mul on tõesti väga tore pere ja ma tunnen uhkust selle üle, et mul on sellised sõbrad, kellele ma julgen öelda, juhul kui peaks midagi olema elus rasket või halvasti," on Niinemets tänulik.
"Sõprade hulka kuulub ka minu kursus, kellega viimased pool aastat on olnud hästi tugev läbikäimine. Side, kontakt, väga avatud ja aus suhtlus. Kui elus tekivad ootamatused, millest sa ei oska arvata, et sellises vanuses tekivad, et sa oma kursuseõe matuseid pead aitama läbi viia ja matustel sõna võtma," sõnas Niinemets. "Need on hetked, milleks sa valmis ei ole, aga siis tajud seda sõpruskonna tunnet ja selle üle võib küll uhke olla."
Niinemetsa läbimurdetükiks võib kindlasti pidada eelmise aasta suve alguses Tartu Kammivabrikus esietendunud rahapesuskandaalile tuginevat "Rahamaad", mis tõi ka parima meespeaosatäitja nominatsiooni eelmisel hooajal tehtu eest.
Hendrik Toompere jr: Tõnis on peaosa näitleja
"Minu meelest teeb Tõnis oma rolli lavastuses "Rahamaa" väga hästi. Ta balansseerib sellise sügava traagika ja huumori ning absurdi vahel, valdab erinevaid registreid ja mängib minu arvates välja kogu selle tegelase sügavuse," tõi lavastaja Hendrik Toompere jr välja. "Pluss ta on hästi oluline omadus, Tõnis on peaosa näitleja. Et tal on selline võimekus, et ta suudab tükki vedada. Energiat on inimestel erinevalt. Temal on seda küllaga ja veel pealekauba. Lihtsalt nii on."
"Ma enne etendust pean vaatama kogu selle kostüümirea üle. Panema selle nii valmis, et see oleks kiireteks vahetusteks olemas," selgitas Niinemets. "Minu esimene rida läheb siin. Maailma kõige seksikamad põlvpüksid. Kui need jalga paned, oled koheselt "Ehh, uhhuduur". Siis paned selle Mart Kuuse särgi selga ja oledki rattur, rohkem polegi vaja," nentis Niinemets.
Ta tõi välja, et on lavastusi, näiteks "B-koondis", kus saab mängu sees lustida.
"Selles mõttes, et vahel tekib tunne, et tahad sellele tegelasele midagi juurde panna, teksti või mingid improvisatsioonilised kohad. Siis jällegi lavastusi "Ükskord Liibanonis" või "Rahamaa" dikteerib ikkagi lavastaja. Hendrik on selline lavastaja, kes, kui üks stseen peab minema teiseks üle, siis ta istub proovis ja kogu aeg plaksutab. Samal ajal sina mängid ja ta hoiab rütmi ja üks hetk sa kuuled seda kogu aeg. Selle etendusega ja "Rahamaaga" käib Hendriku plaksutamine kaasas. Siin pole aega passida. Siin tuleb olla vormis," tõdes Niinemets.
Tõde selgub juba 27. märtsil toimuval teatripäeva galal, mida kannab üle ka ETV2, kas midagi jääb näppude vahele Tõnis Niinemetsale isiklikult ja Draamateatrile, kes on nomineeritud rekordiliselt 19 kategoorias. Ja kui ei jää, siis uus katse tuleb 11. aprillil Eesti filmi- ja teleauhindade galal, kus Niinemets on nomineeritud aasta parima seriaalinäitleja tiitlile.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Pealtnägija"