"See oli eluelamus. See on Euroopa suuruselt teine staadion, 90 000 inimest korraga seal," kirjeldas Mart Normet. Kontserdi fenomen seisnes tema sõnul mitmes asjas, kuid eriti jäi silma publiku suur kirg. "Me Britiga mõlemad teame neid laule, aga see, mis tasemel nemad neid laule teavad... Kui me laulame kord viie aasta jooksul "Mesipuud", siis nemad laulavad kaks tundi järjest kogu hingest oma "Mesipuusid", need kõik laulud on nende "Mesipuud". Kujuta ette, olla nende inimeste sees, vaat see on tunne. See on nende bänd, seda tunnet on võimatu kirjeldada, mis seal on," rääkis ta.

Britt Normet elas ja õppis Oasise hiilgeaegadel 94.–98. aastal Inglismaal. "Nende kaks võimsaimat plaati tulid välja 94 ja 95, ma olin selle Oasise kultuuri sees, Oasis ise kui ka sarnased bändid nagu The Verve ja erinevad bändid, kes sarnast muusikat tegid. Muidugi ma elasin kõike seda oma sõprade ja ülikoolikaaslaste ja rahvaga kaasa," rääkis Britt oma sidemest britpop'iga.

Naisi oli Oasise kontserdil aga selge vähemus. "Ma olin näinud, kuidas mehed vaatavad jalkavõistlusi koos ja seda mismoodi nad bond'ivad. Aga sellist asja, mis Oasise kontserdil toimus, ei olnud ma enne näinud: mehed kaelakuti nagu armastajad koos, vaatavad härdalt ja laulavad täiel rinnal seda kõike kaasa," kirjeldas Britt.

Inglise kontserdikultuuri juurde käivad ka suured õlukogused ja õllevihmad. "See on selle kultuuri osa, millest meil siin on võib-olla raske aru saada. Seal on see normaalne, et sa viskad õhku terve õlle, sest sa oled ostnud ju neli tükki. Lõpud visatakse igaljuhul õhku. Ma ei tea, mis ime läbi see oli, aga meie ei saanud õllega pihta, ümber meie oli selline õllevihm kogu aeg," rääkis Mart Normet ja märkis, et kontserdil tehti ka õlumüügi rekord – igal õhtul müüdi 250 000 õlut.

Kunagi oli suur vastasseis Oasise ja teise tollase suure britpop'i bändi ehk Bluri vahel. "Mina olin tegelikult Bluri fänn alguses, aga kuidagi, mida rohkem ma mehistusin ja minusse tuli juurde testosterooni, seda rohkem sain ma aru, et Oasis on kuidagi minu sees nii suureks kasvanud," rääkis Mart Normet.

"See oli nii kihvt, kuidas see kontsert algas, nende hiilgeajastu pressipealkirjad, erinevad artiklid, jooksid kõik sealt arvutigraafikana läbi, siis nad tulid lõpuks lavale ja siis see graafika ja nende liikumine integreerus. See oli täiesti absoluutne elamus, fantastiline," kiitis Britt Normet. Kontserdi tipphetkeks oli Mart Normeti sõnul aga lugu "Don't Look Back In Anger", mil laulsid kaasa isegi turvamehed.