"Kõik lilled said niidu pealt toodud, praegu on jaanilillede õitsemise aeg. Siin on kellukaid, ristikut, karikakart ehk harilikku härjasilma, härgheina, tulikat ja tõrvalille," loetles Keskkonnaameti looduskaitse korraldamise osakonna projektijuht Heidi Öövel.

Traditsiooniliselt punuti jaanipärg seitsmest, üheksast või 12-st erinevat liiki taimest. "Seal on oma numbrimaagia. Pärja punumisel kasutati ka kaske ja sõnajalga," lisas Öövel. "Mida pikem vars, seda kergem on pärga punuda."

Ööveli sõnul on niidulilledele vaja rohkem tähelepanu pöörata, sest niite on vaja taastada ja hooldada, et meil neid niidulilli ikka oleks ja need ära ei kaoks.

"Mina alustan pärja punumist sellest, et võtan paar karikakart ja punun need üksteise vahelt läbi pistes kokku. Seejärel võtan näiteks kellukaid juurde, siis härgheina ja hakkan niimoodi vaikselt minema," selgitas Öövel. "Kui ma lilli pärast kinnitan, teen veel ühe ringi lilledele peale, see muudab pärja tugevamaks ja lopsakamaks. Taimi võib pärga punuda ühe- või mitmekaupa," nentis Öövel.

Vanasti pidi jaanipärg jaanipäevaõhtuni vastu pidama.

Öövel tõi välja ka taimed, mida ei tasu korjata. "Näiteks sõrmkäpp, sest see on kaitsealune liik. Samuti on hea tava, et niitu ei tohi ära trampida, sest ega see rõõmu ei tee sellele, kes seda hiljem niitma peab hakkama. On olemas ka erinevaid äppe, mis aitavad taimi määrata. See ongi põhjus taimi paremini tundma õppida," ütles Öövel. "Lupiine ja tõrvalilli võib aga ohtralt korjata."