Silver Kuusik on endine ajakirjanik, Vikerraadio saatejuht ja praegune Eesti Kontserdi kommunikatsioonijuht. Els Himmaga sidus Kuusikut pikaajaline sõprus, nende esmane tutvus üleliia lilleliselt aga ei alanud.

"See algas paraja kokkupõrkega. Ma olin kõvasti noorem, naiivsem ja rumalam, polnud õieti elu näinud ja ei osanud daamidega ringi käia tõenäoliselt. Kutsusin ta stuudiosse, see oli üks autorisaade Horoskoobi lauljatest. Tuli ta rõõmsasti kohale, aga oh õnnetust, ma ei olnud talle öelnud, et pilti tehakse ka ja ma esimese hooga mõtlesin, et ta jalutab mul stuudiost välja," meenutas Kuusik.

"Ta ütles väga otse, et sellist kokkulepet meil ei olnud, ma ei ole selleks valmis ja ma ei tea, mis me nüüd teeme. Õnneks kõik laabus, pildid said tehtud, saade sai tehtud ja saade talle meeldis ka. Sealt edasi läks kõik juba ilusti," rääkis Kuusik.

"Minul kui algajal ajakirjanikul tuli see mõru pill alla neelata ja oma õppetund kätte saada. Edaspidi olin targem ja meil ei olnud edaspidi mingit kokkupõrget. Kuna minu ampluaa ehk 60-70ndad ei ole nii ülemäära suur, siis need samad saatekülalised ikka kordusid. Me just hiljaaegu meenutasime ka seda tulise võitu tutvuse algust ja saime mõlemad kõhutäie naerda," märkis Kuusik.

Els Himma oli Kuusiku sõnul inimesena natuke müstiline ja tabamatu. "Ta oli loomulikult alati daam. See väljendus tema käitumises, olekus, suhtlemisstiilis, väljanägemises, absoluutselt kõiges. Selline oli ta avalikkuse ees ja tegelikult lähema tutvusringkonna jaoks ka. Laiemalt vaadates jättis ta sellise natuke reserveeritud ja väljapeetud mulje. Tal tuttavaid oli hästi palju, aga ma julgen öelda, et sõpru oli tal ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ta oli lihtsalt väga valiv, keda ta sinna ringi lasi," sõnas Kuusik.

Selleks, et tema usaldust võita, oli Kuusikul sõnul vaja aega. "Kui ta su omaks võttis, siis ta oli seltskonna hing, kes ka kõrges eas jõudis hommikutundideni juttu ajada ja lõbus olla," sõnas ta ja tõi välja, et Himma oli ka äärmiselt hooliv inimene. "Ta mõtles kogu aeg oma sõprade peale," sõnas Kuusik, märkides, kuidas ei olnud sugugi harv juhus, et Himma talle töö juurde saiakesi tõi.

Kuusik oletas, et ta suutis Himma poolehoiu võita tänu enda eeltööle. "Ma suutsin üllatada teda sellega, et ma olin leidnud üles laulud, mida Eesti Raadio arhiivis enam ei olnud. Sa oled lauljana harjunud, et mängitakse kogu aeg neid samu lugusid, ampluaa on tavaliselt viis tükki, mida lastakse. Temal oli lugusid umbes 150 ja kui sa leiad sealt midagi, mis on talle endale üllatus ja küsid midagi teistsugust, oli tal ka endal ilmselt huvitav."

Raamatukirjutamise ideega pöördus eelmisel aastal Kuusiku poole Els Himma ise. "Tookord oli mul päris mitu dilemmat, mis mul hoobilt tekkisid. Esiteks, ma ei ole mingi kirjanik. See, et ma olen varasemas elus kirjutanud persoonilugusid, on ikka täiesti ooper, alates lähenemisest, ülesehitusest, mahust jne. Ma kaalusin tükk aega, kas ma julgen selle vastu võtta, sest ma ei olnud kindel, kas ma sellega hakkama saan. Samas ma sain aru, et tal on põhjuseid, miks ta seda soovib ja sõbrale ära öelda oleks ka halb. Ma oleks talle ilmselt liiga teinud sellega, kui ma oleks ära öelnud, seega lõpuks ma ütlesin talle jah."

Raamatu sisus ja ülesehituses jõuti Kuusiku sõnul Himmaga väga detailselt kokku leppida. "Jõudsin temaga kõik teemad läbi käia, paika panna piirid, millest me räägime, millest ei räägi. Jõudsime isegi maha pidada lahingu, mis tuleb kaanepildiks," muigas ta.

Raamatut on oodata sügisel pealkirjaga "Millest sa elad ja hingad".