"Olude sunnil," selgitas näitleja Lauri Nebel, kes õpib oma hea sõbra sepp Raivo Paju käe all sepa ametit. "Rolli ampluaa laienes. Meil on üks etendus tulemas, kus ma pean Soome seppa mängima."

Ühe osa oma elust on Nebel pühendanud muusikale. Ta on laulnud ansamblis Peoleo ja näitlejatest koosnenud grupis Hampelmann.

Kuigi ametlikult on ta pensionär, ei ole ta enda sõnul rooste läinud ja valmis iga kell uusi oskusi omandama ning nii võttis ta vastu Üllar Saaremäe pakkumise osaleda Andrus Kivirähki kirjutatud uues näidendis "Kalevipoeg". "Sellel tükil on tohutult võimalusi. Kivirähk ise on kirjutanud, et see on jant," muheles Nebel.

Lisaks näitlemistööle on Nebel juba paarkümmend aastat lasteaedades judotrenne teinud. "Mina olen see mees, kes buldooseriga lükkab Aitado judoklubile lapsi ette, nemad sealt siis valivad, kes võiks jääda juba trenni. Teeme rütmiharjutusi ja et kontakt ei oleks võõras," tõi Nebel välja. "Kõik see distsiplineerib, sest ega jõhviksilmadega trenni ei lähe ja kui jõuluvana lõhna tuleb suust."

Muusikakooli lõpetas Nebel omal ajal oboega. "Eks mu elukäänak läks suures laastus ka seda teed, et Olku ehk Olav Ehala, mu hea kamraad oli nii võimsalt ees, mul ei olnud kodust tuge. Mäletan, kui söögilaua taga laulikust üht lugu klarnetil mängisin, siis isa vaatas ja ütles, et ahah, nende järgi ongi see meloodia," meenutas Nebel. "No et nootide järgi. Mu vanemad olid noodikirjaoskamatud."

Nebeli sõnul oli Olku isa, vana Ludvig ju noodigraafik, kes mängis trombooni. "Üks kord ta tõi selle trombooni välja ja nad mängisid Olaviga koos, oi, oleks seda saanud pilti võtta," muheles Nebel.

Aastakümneid kasvatab Nebel tšillipipart. "Õhtul suu õhetab ja hommikul meeter allpool, nii et puhastab kõik ära. Tšillit panen kastmete sisse ja igale poole."

Sepaks saab seitsme aastaga, kolm aastat oled õpipoiss, neli aastat sell ja siis alles sepp. "Küll on näitleja elukutse lihtne, neli aastat õpid, kaamerad peale ja tehtud!" naeris Nebel.