Kati Sulp ja Martin Enn peavad enda kodus Eesti ainukest küülikute varjupaika. "Kuidagi lumepallina see varjupaiga loomine meil alguse sai. Esimesed kaks küülikut olid meil oma lemmikloomadena ja kuidagi see niimoodi edasi läks, et mida rohkem küülikuid me enda juurde tõime, tegelikult ikka päästsime, siis seda rohkem sai selgeks, et selle kohta, kuidas neid peetakse ja nende eest hoolitsetakse, levib väga palju valearusaama täna. Tundus, et seda oleks vaja jagada ja inimesi teavitada," rääkis Sulp. "Kahjuks on praegu niipidi, et neid hüljatakse rohkem kui me uude koju jõuame anda," nentis ta.

Varjupaiga ehitas paar oma kodutalu hoonetesse. "Me vajame ise nii vähe eluks, kõik vanad hooned, mis on esivanemate pärandus, oli meile pigem selliseks koormaks, ei osanud nendega midagi teha, kasutusele võtta. Nüüd on mingisugune mõte sel asjal kõigel," sõnas Martin Enn.

Küülikud elavad varjupaigas aedikutes, mõned ka elumajas. "Puuris pidamine tekitab küülikutele tohutult rohkem terviseprobleeme, mitte ainult füüsilisi, vaid ka täiesti vaimseid: nad on rohkem depressioonis, agressiivsemad. Küüliku puuris pidamine on tulnud sellest, et nad on olnud lihaks kasvatatud loomad, aga lemmikuna neid ei ole vaja puuris pidada," sõnas Sulp.

Küüliku toitumise osas levib samuti palju müüte. "Porgand ei ole tegelikult toiduna üldse hea küülikutele anda. Ta on lihtsalt hästi suhkrurikas ja natuke keeruline neile seedida. Kui teda rohkem anda, siis ülekaal on kergesti tulema. Ei ole ka kapsas hea neile anda. Põhiline küülikutele on ikkagi hein," sõnas Sulp.

Loomade kinkimine, näiteks lihavõteteks, on Kati Sulbi hinnangul taunimist väärt tegevus. "Me näeme trendi, et peale lihavõtteid võib-olla pool aastat, sügiseti hakkavad tõusma hülgamiste probleemid. Need küülikud, kes on lihavõteteks võetud koju, suvel on olnud nendega vahva, aga sügisel lapsed lähevad kooli ja siis ei viitsi keegi nende eest hoolitseda. Nii nendest loobuma hakatakse."