Kui me viimati kohtusime, vurasid sa vabakutselisena rattal Viimsi Artiumi vahet ja maailm ja sinu perekond oli saanud rikkamaks ühe vahva poisslapse võrra, kes sai nimeks Ruut ja sinust sai papa. Ja Venemaa ametivõimud uurisid tõsimeeli, kas maipõrnikat ja känguru saab määratleda kui lemmiklooma, ja Navalnõist räägiti olevikus ja Pantalone ei osanud isegi unistada, et ta presidendi vastuvõtule pääseb. Aga kondiauruga tulid sa täna ka?

Ei, ma tulin täna autoga. Ma ei ole veel selleks kevadeks riistapuud välja ajanud, külmad ilmad on olnud ja ma olen kevade ootel. Ma toon mõne aja pärast välja, võib-olla sel nädalal, aga igal asjal on oma aeg. Mul on olnud väike paus ka talisupluses, nii et see käib asjaga kokku. Ma ei võta seda üldse kuidagi traagiliselt. Küll ma selle kondiauruga veel jaksan liikuda edasi küll.

Elmo Nüganen, kuidas sul läheb?

Hästi. Töiselt. Kõigepealt on oluline, et on tööd. Töö aitab sul sadulas püsida. Mitte töölooma sadulas, vaid üldse elus püsida. Siis aitab elus püsida lapselaps, kes on ümbritsetud niisuguse publikuga, kes on valmis aplodeerima iga tema esinemise peale. Sinna publiku hulka kuuluvad siis kaks vanaisa, kaks vanaema ja muidugi isa-ema ka. Tema muidugi tajub seda esinemise võimalust ja teeb seda igal võimalusel, kummardab ja noolib oma tegemiste eest aplausi välja. See on võib-olla isegi kõige olulisem põhjus, miks hommikul tõusta ja tunda elust rõõmu. Ma tean, et vanaisad-vanaemad on sellised, kes ootavad, et ta ikkagi tuleks nüüd juba meile ka. Õnneks me näeme väga tihti.

Mida te koos teete, kui te näete?

Välja on kujunenud niimoodi, ühel vanaemal on ühed tegemised, teisel vanaemal teised. Oti (Ott Raidmets - toim) vanematega on tal väga vedanud, me saame nendega väga hästi läbi, aga neil on omad asjad, mida nemad teevad.

Näiteks ühelt vanaemalt saab ta näitustel, teatris, kontsertidel käimise kogemuse, kõik muuseumid – lastemuuseumid on loomulikult ammu läbi käidud, aga ka muud. Vanaisa Artur Raidmetsalt on niisugune tehniline pool ja muusika pool. Artur rääkis, et kui ta oli väike, siis tema vanaisa viis teda ronge vaatama. See rongi tulek, minek, suur masinavärk, mis mööda vohab, jättis talle elamuse ja nüüd ta teeb lapselapsega sedasama. Ja siis lisaks veel lennuk ehk nad käivad lennuväljal lennuki tõusmist ja maandumist vaatamas.

Aga vanaisa Elmo?

Annest (Anne Reemann - toim) peaks rääkima. Anne võtab ka igasugu asju ette, nagu ka teine vanaema. Need on seotud niisuguste asjadega nagu toidu tegemine, koristamine, ta oskab neid hästi ühendada. Ma arvan, et lapsel on samasugune huvi muuseumis või koristades, kui sa oskad seda tema jaoks korraldada.

Ma ei oska öelda, mis see on, aga Saara või keegi seda ütles, et kuna vanavanematel ei ole mingit pretensiooni, siis lastel on kohe tõmme nende poole, sest emmed-issid alati tahavad midagi, aga vanaisad-vanemad eriti ei taha midagi, nad lihtsalt on. Tihti ma lihtsalt käin tema kannul ja räägin temaga tema keeles, siis teeme nalja ja ta naerab, siis ma peidan ära, siis tema peidab ennast ära. Lihtsalt lollitame, mängime. Seal ei ole midagi tõsist. Ei ole minust midagi tõsist oodata.

Kas sa otsid temast midagi tulevikku või oma eriala silmas pidades ka?

Ma võin otsida või mitte, aga ma näen temas ikkagi tema vanemaid Saarat ja Otti, mõlemat on seal.

Mul on hea meel, et eestlased tegelevad sellise asjaga nagu geeniteadus. See on kindlasti väga kaugele jõudnud ja väga perspektiivne ala. Kui ma vaatan iseennast vahel peeglist või vaatan oma lähisugulasi ja mõtlen, kellest nad pärinevad, siis võib näha väga kummalisi seoseid. Küsimus ei ole mitte ainult visuaalis, vaid ka salapärases karakteris või iseloomus, mis mingil hetkel hakkab välja lööma, mis on veel välja kujunemata, aga kusagil juba sa tajud mingit ilmingut, et see on vist ju sealt tulnud, see ei ole kuskilt mujalt tulnud. Seda on huvitav jälgida.

Kas sa enda lapsepõlve oskad ka tema pealt niimoodi vaadata või tuleb mingeid sähvatusi? Sa ei ole ju oma elus väikest poissi niimoodi varem jälgida saanud.

Kui ma mõtlen selle peale, siis ma olen palju üksi mänginud ja oskan üksi mängida. Mulle tundub, et ka tema on teatud perioodidel võimeline üksi tegelema ja ta teebki seda. Vahel tal on ikkagi kedagi vaja ka. Tal läheb vahel, mulle tundub, kergem vastupanu teed ja haarab kellelgi sabast kinni ning tahab temaga midagi teha – umbes et tee midagi. Aga võlu on see sellegipoolest.

Elmo on sinu nimi, Ruut on tema nimi. Kas neil on mingi seos ka?

Saara ja Ott on rääkinud nende lapse nimepaneku lugu. Eks ta on ju ikkagi Ruut Tarmoga seotud. Näitlejad Ruut Tarmo ja Mari Möldre olid paar ja kaks kõva kivi. Niisugune nähtus ikkagi. Ja kooli ajal pidid nad vist Ruut Tarmost referaadi tegema. Täpselt ei ole meeles. Aga siis nad juba tundsid üksteise vastu huvi ja olid lõõpinud niimoodi väljakutse vormis, et kui kunagi midagi juhtub, et siis on nimi olemas, see on Ruut.

Aga Elmo, kust on sinu nimi pärit?

Ma ei oska seda öelda, ma ei ole ka niimoodi mõelnud. Ma tean üht teist varianti, mida ema mulle rääkis, aga see oli täitsa Soome nimi.

Aga räägime sellest hetkest ka. Sul on teatud protseduurid, mida sa pead tegema.

Haigusega seoses mõtled?

Jah.

Ma arvan, et ma olen vilets arsti juures käija, nagu paljud mehed. Ma mõtlen siis see periood, kui meesterahvas arvab, et ta on veel terve, siis ma käisin väga kehvasti. Kui ma olen juba patsient, siis ma arvan, ma olen väga hea patsient. Ma teen kõik, mida arst ütleb, sest ma arvan, et ta on minu kõige suurem sõber. Nii et kõik, mida arst käsib, kõike seda ma teen. Mul on tunne, et inimese organismis on mingisugused imelised jõuallikad ja inimorganismil on üsna piiramatud võimed.

Arst küsis mõni aeg tagasi, et kuidas ma ennast tunnen ja siis ma mainisin, et toidul ei ole maitset, sest keemiaga läheb maitse ära. Ja siis ta ütles, et jah, ma vaatan, et teie kaalu pärast on mul natukene mure, et te olete alla võtnud. Ma teadsin, et vähihaiged ikka vahel võtavad alla. See kaaluvahe oli võrreldes eelmise korraga kilo või poolteist. Ja järgmine kord, kui ma arsti juurde läksin, siis ma olin sunnitud rääkima seda, et mul on tunne, et minu näol on tegemist sellise patsiendiga, kellel hirmust tuleb isegi toiduisu tagasi, sest nii kui te ütlesite mulle, et ma olen mures teie kaalu pärast, mis on langenud poolteist kilo – ja ma olin enne ülekaaluline –, ma läksin koju ja mulle tundus, et toidul tuli hirmust maitse tagasi. Mina tõlgendan seda niimoodi, ma ei usu, et midagi seal muutuda sai.

See ei ole midagi muud kui inimese elutahe. See on see, et inimene kokkupuutes sellega ta saab aru, et tal ei ole pääsu, ta peab seda tegema. Ja siis ta on valmis välja mõtlema sellise asja nagu toidu maitse. Nii et praegu ma söön. Loomulikult ta ei ole nii hea. Ma ei oskagi öelda, kas see on välja mõeldud või on midagi tagasi tulnud, aga ma saan aru, et ma pean sööma ja ongi kõik.

Näitlejameisterlikkuse uus vorm. Keemiat oled sa saanud alates jaanuarist.

Viis on olnud, kuues tuleb. Kuus mul üldse tulebki.

Milline oli su ettekujutus keemiaravist kui sellisest ja milline see tegelikkuses on?

Ettekujutus oli umbes mingi segu kiirituse mürgitusest, keemiamürgitusest ja et inimesed peaksid olema gaasimaskides ja teflonis selle kõige sees, aga sinul midagi seljas ei ole, ja siis sa vaagud elu ja surma vahel. Et see protseduur on midagi niisugust. Tegelikult on see väga lihtne. Sa lähed lihtsalt arsti juurde ja pannakse veeni üks väike asi tilkuma ja ongi kõik.

Vähemasti mina tunnen end sellel keemiapäeval väga hästi. Ma ei tea, mis see põhjus on. Võib-olla see on ka jälle mu ettekujutus, sest hoiatati, et juba sellest päevast hakkab minema ja siis ilmselt organism mobiliseerub. Igal juhul mina tunnen ennast sel päeval kõige paremini ja lähen peale seda tagasi tööle. See nii-öelda tagasilöök tuleb hiljem peale ühte ravimit, mis hakkab vastupidiselt mõjuma.

Mina olen niimoodi aru saanud, et arstiteaduse seisukohast olen ma nende jaoks noor mees ning kuna suuri ja drastilisi haigusi ei ole, siis kannatan keemiat paremini. Kui oleks juba mingid kaasnevad haigused, siis oleks muidugi keerulisem. Vahel püütakse leida teine raviviis, sest raviviise on mitmeid. Ega seal väga suur see mängumaa ei ole, aga umbes nelja-viie erineva ravimisvõtte vahel on valida. Arstide konsiilium valib spetsiaalselt sellele ühele patsiendile sobiva ravimeetodi. Praegu tundub, et see ravimeetod on mõjunud ja see on kõige olulisem. Nii et kui ma arsti juurde lähen, saan vahel arsti käest kiita. Siis tunnen ennast hea poisina ja lähen koju tagasi.

Aga kui me räägime vähist – mis on selle haiguse rahvapärane või eestipärane nimetus –, siis ma olen sinu viimaste kuude intervjuudest muuhulgas märganud, et oled kasutanud sõna "krabaja".

Jah, see tuli kuidagi iseenesest. Eks ta inimesele niimoodi mõjubki. Enamasti – vähemalt kõige drastilisemad juhtumid – on ju sellised, kus inimene saab ootamatult teada, et tal on vähk. Ja siis ongi tunne, et sind on nagu ära krabatud. See muidugi sõltub ka haiguse agressiivsusest. Kuna mul oli üsna agressiivne – või õigemini väga agressiivne –, siis sealt see tunne tuligi. Ta justkui krabab kogu aeg normaalsete rakkude eest, kes tahaksid normaalselt elada – nagu Euroopas tahad elada, rahulikult ja kokkuleppeid järgides. Aga siis tuleb mingi "krabaja" ja haarab kõik parema endale, ütleb: "Mis te siin, pange suu kinni! Minu kord on praegu! Mina! Jõud on see, mis määrab maailma!"

Et selles mõttes on Trump ja Putin nagu krabajad. Ja siis need tavalised rakud – need on siis nagu Euroopa, kes vaikselt peavad oma konsiiliumit ja arutavad, mida vastu teha. Aga krabaja muudkui krabab, krabab, krabab. Siin on ikka vaja kõrgemalt poolt sekkumist – arstide poolt. Nemad siis oma ravimitega natuke korrigeerivad seda olukorda.

Tarmo Leinatamm rääkis, kuidas tema nendega suhtles. Kas sina ka suhtled?

Vau, ma ei ole seda veel teinud. Ma mõtlen selle peale.

Oled suutnud elada rahus, lastes tal toimetada ja püüdes nõuda ka enda autonoomiat?

No ma olen mõelnud niimoodi, et ega ma nii kergelt talle alla vanduda ei taha. Ja ka see, et ma temast niimoodi kergelt räägin või isegi huumoriga – eks seegi on ju omamoodi võitluse vorm, eks ole. Mina lihtsalt valisin sellise vormi. Aga peab mõtlema – võib-olla mingil hetkel tuleb pidada tõsisemaid läbirääkimisi.

See nädal, mil me juttu ajame, on vaikne nädal – kannatuste nädal –, väga tihedalt piibliga seotud aeg. Kuidas sul on lood piibli mõõtkavas mõtlemisega?

Piiblit ma olen lugenud, aga jupiti, otsast lõpuni läbi ei ole lugenud. Ma arvan, et kuulun nende tavaliste eestlaste hulka, kes vastavad küsimusele "kas sa oled religioosne inimene?" või "kui tihti sa kirikus käid?" niimoodi, et tõmbavad sinna justkui väikese kriipsu. Ja kui küsitakse, kas sa usud või oled usklik, siis on ka keeruline seda kriipsu tõmmata, sest nad saavad aru, et nad tegelikult usuvad midagi, aga mis see täpselt on – seda on keeruline öelda.

Ma arvan, et Eestis on selliseid inimesi palju. Kuigi me oleme usu poolest üsna leige maa, eks ole, siis on meil siiski suur hulk inimesi, eestimaalasi, kes usuvad – aga kas see on see usk või teine. On see usk natuke metsa poole, on nad loodusrahvas? Või lihtsalt usuvad, et kusagil on midagi, mis on – midagi, mida ei suuda keegi päriselt nimetada, väärata, hoomata. Aga et mingisugune suur-suur asi on olemas – seda ma vist ikkagi usun. Ei, mitte "vist" – seda ma usun!

Aga see ei pruugi olla seotud religiooniga, vähemalt mitte selle religiooniga, mida me tavaliselt selle sõna all mõistame. See on lihtsalt teistsugune.

Kas sa oled teinud ka midagi sellist, mida olen näinud mõne, tänaseks juba lahkunud inimese puhul – et kui ei osatud ise vastata, aga abi oli vaja, siis võeti piibel, tehti suvalisest kohast lahti, vaadati ja vastus tuli sealt?

Ma ei ole seda päriselt teinud, vähemalt ei tule ette. Aga mingites situatsioonides olen küll mõelnud selle peale. Aga see on jälle niisugune asi, et ma ise ei tihka sellest rääkida – ja tegelikult ei tihka isegi nendele üksikutele hetkedele mõelda, kui ma olen olnud sellele nii lähedal. See on nagu kuskil olemas – üks kindel koht –, ja kui ma peaksin veel sinna minema, veel niimoodi mõtlema või paluma või midagi sellist, siis ma teen seda. Aga see on eraldi koht ja nii salakaval, et ma ei taha seda väga puudutada.

Veel ei ole selleks aeg – mõtled sa nii?

Ei, mitte päris. Kui tahta kuidagi teisiti öelda, siis võib-olla nii: ma ei taha Jumalale iga päev helistada, eks ole. Ei taha tülitada. Seda ma teen väga harva ja katsun kuidagi ise hakkama saada. Ja need harvad korrad, kui tunnen, et peaksin tülitama, siis teen seda väga suure respektiga. Selles mõttes ei ole asi selles, et "veel ei ole aeg", vaid pigem selles, et inimene on sündinud siia maailma üksi ja ta peab siin maailmas kuidagi hakkama saama. Ja jumal tänatud, kui me ise hakkama saame – kui me suudame oma lähedasi aidata, lastega tegeleda, aidata neil iseseisvaks saada.

Ma kuulsin hiljuti üht väga mõtlemapanevat definitsiooni. Mis on vanema ülesanne? Ainuke, mida nad teha saavad, on aidata oma lastel ennast defineerida – saada aru, kes nad on. Ja siis, kui see on juhtunud, natuke selle üle rõõmu tunda, et see eesmärk on täidetud. Aga siis tuleb kohe ka leppida sellega, et sellest hetkest peale, kui laps on ennast defineerinud, tal ei ole sind enam vaja. Ta võib vahel rõõmsalt ja nukralt naeratades sinu poole vaadata, võib-olla isegi tänada – kui see tal meelde tuleb. Aga see on ka kõik. Ja sa pead sellega rahul olema. Et sa oled aidanud oma lapsel jõuda iseendani, defineerida, kes ta on. See on ainus, mida me suudame.

Mis vanuses sina selle läbi tegid?

Ma arvan, et see võis olla keskkooli viimastes klassides. Seni olin kogu aeg justkui teel. Ma mäletan väga hästi, kuidas tundsin ennast murdeeas – see on mul väga selgelt meeles. Maailm oli teistsugune ja siis see maailm kuidagi muutus omaks. Ma järsku sain aru, millises maailmas ma olen ja julgesin selles maailmas olla just selline, nagu ma olen. Aga enne gümnaasiumi – vanuses 12, 13, 14, 15, 16 – ma sain maailmast küll aru, aga ei saanud aru, kes mina olen või kus ma olen. Ma tundsin ennast ebamugavalt. See tunne on mul hästi meeles.

See oli vereliiniga seotud ka ju mingit pidi?

Ei, see oli ikkagi tavalise puberteedieaga seotud. Lihtsalt sellega, et inimene ei oska ennast määratleda. Ta ei saa aru, miks on siin ebamugav ja seal ebamugav. Kõige parem oli vahel olla kodus üksi. Aga ka see tundus mingil hetkel kahtlane – kas ma siis kardan välja minna?

Kui ma välja läksin, siis tajusin justkui kellegi pilku. See olin nagu mina, kes end kõrvalt vaatas: kuidas ma olen ja paistan. Oli nii palju segavaid asju. Ma arvan, et see hetk, mil ma järsku suutsin lihtsalt olla, tuli just sealt. Ja see on väga võrreldav teatri ja laval olemisega. Teatrikoolis – või teatrimaailmas üldse – on üks mõiste: "avalik üksioleku tunne". See tähendab, et sa oled laval üksinda, kõik näevad sind, aga sinu enda jaoks teisi ei ole olemas. Sa suudad tunda end loomulikult ka siis, kui sa teed midagi, mida sa ise tegelikult ei teeks – aga teed seda, sest oled rollis. Nutad, naerad, kannatad, aga ei mõtle selle peale, kuidas sa välja paistad, oled vaba sellest kõrvaltvaataja pilgust.

Täna proovis arutasime näitlejatega just seda – millal hakkab roll sündima, millal näitleja hakkab laval vabalt mängima. See on väga sarnane tundega, kui sa saad aru, kes sa ise oled. Laval sünnib see tavaliselt hiljem, sest enne peab inimene iseendast aru saama. Ja kui sa tahad veel näitlejaks saada, siis tuleb kogu see tee veel kord läbi käia. Teatris juhtub see sama: sa näed ennast kõrvalt ja tajud, kui oskamatu sa veel oled. Näed, kuidas meistrid mängivad – ja tundub, et nad ei tee midagi erilist. Nad räägivad nagu elus, nende žestid on loomulikud. Nad lihtsalt on – ja samas mängivad. Aga sina mängid – ja saad aru, et kõik saavad aru, et sa mängid. See on kohutav tunne. Ja kõik teised vaatavad.

Kuidas siis jõuda selleni, et sa saad end defineerida: mina olen selline näitleja, mina olengi niisugune? Mõnedel tuleb see loomupäraselt, neil sünnib see kiiresti. Minul võttis see aastaid. See toimus alles pärast kooli, esimeste aastatega Ugala teatris. Kui hakkasin vabanema liigsest taagast ja julgesin olla laval see, kes ma tegelikult olen. Ma ei mõelnud enam, kas ühte või teist tunnet sobib niimoodi väljendada. Ma lihtsalt tegin nii, nagu tundsin. Ja oligi kõik.

Kas see ongi see, mille kohta Adolf Šapiro on öelnud, et sa oled suurepärane improviseerija?

Võib-olla see ongi see. Kui ta nii on öelnud, siis see on väga liigutav. Aga jah – see võib olla üks tahk, üks osa sellest. Võimalik, et need asjad ongi väga tihedalt seotud.

Kui palju sa elus improviseerid?

Siin on kaks vastust. Üks on see, et palju vähem, või et üldse mitte. Aga tegelikult on vist ikkagi nii, et me teeme seda kogu aeg – me lihtsalt ei saa aru, et see ongi improviseerimine. Me teeme pidevalt valikuid – miks me midagi teeme, miks me valime ühe tee, ühe viisi, ühe sõna või žesti. Me arvame, et see on juhus või otsetee, aga tegelikult võib see olla tingitud millestki hoopis sügavamast, meie enda seest. Tegelikult ma võiksin ju ka teistmoodi olla või teistmoodi käituda – aga need on minu enda valikud, mille taga on imepisikesed ajendid.

Kui vaataksin end mingil hetkel kõrvalt, siis võiksin küsida: miks ma räägin praegu just seda? Ma küll vastan küsimusele, aga ma oleksin võinud vastata ka hoopis teistmoodi. Miks ma istun just niimoodi, miks mu käed on just sellises asendis? Miks ma praegu pingsalt vaatan mingisse punkti?

Võib-olla tahan ma midagi edastada – intervjueerijale mingit mõtet, mingit tahku iseendast. Võib-olla tahan endast paremat muljet jätta. Ja ausalt öeldes, ega me inimesed ei taha ju väga tihti endast halvemat muljet jätta. Seda ei peaks pidama halvustavaks – kui inimene püüab näidata oma paremat poolt, siis tegelikult on see tore. Meile kõigile meeldiks näha inimestest just seda paremat poolt. Kui kellelgi on midagi tumedamat, las ta siis näitab seda kuskil mujal – mingu sauna, vihastagu seal välja, tehku, mis tahab. Mina seda teadma ei pea. Mulle meeldiks näha inimest tema paremas versioonis.

Sama kehtib ka selle kohta, mida me nimetame improvisatsiooniks. Miks ma just niimoodi teen, miks ma just selle näite toon? Ju kuskil minu sees on mingi asi, mis ei kontrolli mind, aga tahab midagi edastada. Ja me teeme neid valikuid kogu aeg. See ongi improviseerimine. See on ju väga sarnane ka prooviseisundiga. Teatris võiks öelda, et näitleja ja lavastaja tulevad kokku ja otsustavad: nüüd laseme end kõigest segavast, kogu pahnast vabaks, keskendume ja vaatame, kuhu liigume.

Proovides käib see niimoodi, aga kas igal õhtul etendust mängides saab ka samamoodi?

Saab. Ma olen seda kõrvalt näinud ja olen ka ise kogenud. Olen mõelnud, mis selle saladus on. Aga olen näinud ka seda, et alati ei saa – või ütleme nii, et see ei tule iseenesest. Igal näitlejal on oma väikesed nipid ja nõksud.

Mina avastasin enda puhul, et kui tegemist on pikaealise lavastusega, mida tuleb mängida kümneid ja kümneid kordi, aga improvisatsiooniruumi väga ei ole – sest pead ikkagi stseeni ja teksti täpselt hoidma –, siis selle värskena hoidmise võti on see, et vahetult enne lavale minekut tuleb endale leida mingi väike uus huvitav olukord. Midagi, mida sa tavaliselt ei ole mänginud, isegi kui see on täiesti kõrvaline asi.

Ma toon näite lavastusest "Pianoola", mida me mängisime hästi palju. Seal oli stseen, kus pidime suure hooga rõõmsalt saabuma. Et seda rõõmu iga kord värskena hoida, mõtlesin ma vahel, et seekord on mul eriti hea meel selle või selle üle. Leiad mingi väikese nüansi. Või näiteks: tavaliselt, kui me lavale läheme, teame ju kõik, kes seal on. Aga kui me läheme külla, me ei tea, kes seal ees ootab. Võid endale ette kujutada, et sa ei tea, et seal on keegi, keda sa väga tahad näha – ja see tõstabki su tuju.

See imepisike uus asi, mida sa varem ei ole mänginud, võib tekitada lumepalliefekti. Sa tajud, et juba ei mängi päris samamoodi nagu eelmisel, ütleme, 160. etendusel. Seekordne – 161. – on juba algusest peale natuke teistsugune. Ma olen tähele pannud, et vähemalt minu puhul peab see muutus tulema kohe alguses. Sest siis on suurem tõenäosus, et hakkad märkama ka kõiki neid väikseid uusi detaile, mida keegi teine laval teeb. Sest partner tajub samuti, et midagi on teistmoodi, ja reageerib sellele omakorda. Sealt võibki hakata tulema see värske õhk, värske veri, uus vaatepunkt. Nii et jah, see on võimalik – aga see ei tule iseenesest. Selle nimel tuleb natuke vaeva näha.

Nii et tegelikult on hea, kui tükk võimalikult kaua laval püsib?

 Ma arvan, et iga näitleja elus võiks olla vähemalt üks selline kogemus, kus ta saab üht rolli mängida väga kaua. Kui see on hea lavastus, dramaturgia on tugev ja näitlejale meeldib seda mängida, siis võib tegelase sisse järjest sügavamale kaevuda. Sellisel juhul hakkad sa tegelikult palju rohkem aru saama oma tegelasest kui näiteks ainult 20 või 50 etendusega. Päris kindlasti.

Ja sul on erialasid veel teisigi. Noh, tiitlina võib ju omamoodi öelda, et sa oled ka rätsep. Oled endiselt?

Ma arvan, et kui on tarvis, siis ma teatud asju veel teen ära, aga teatud asju enam ei pruugi teha – võib-olla peaksin spikrit kasutama. Aga need on sellised käelised oskused, mis võivad pikaks ajaks meelde jääda, kui need on õigel ajal selgeks õpitud. Mul olid siis väga head õpetajad. Juba toona panin tähele, et üks asi on see, kuidas koolis õpetatakse, ja hoopis teine, kuidas rätsepad tegelikult ateljees töötavad.

Aga miks sa rätsepaks läksid?

Ma läksin lihtsalt sellepärast, et riie oleks seljas enne, kui ma lavale lähen. Ma ei julgenud lavakasse minna. Pelgasin. Ma ei oskagi täpselt öelda, mida. Eks ma kartsin neid ülesandeid, mida seal antakse, aga võib-olla kõige rohkem kartsin hoopis seda, et äkki ei pääse sisse. Ja siis – mida sa edasi teed, kuidas sa sellega edasi elad? Ju ma siis mõtlesin, et olen hästi kaval – ei proovigi. Siis pole ka midagi kaotada, eks ole. Ja nii ma läksingi tehnikakooli, et oleks vähemalt amet selge. Lõpetasin kiituskirjaga, mis andis võimaluse kõrgkooli edasi minna.

Aga noh, ega ma päris loll ka ei olnud. Oleksin pidanud minema edasi samasse kergetööstustehnikumi, umbes samale erialale. Selle asemel läksin küsima: "Mul on nüüd head paberid, kõik on viied, tahan kõrgkooli minna." "Väga tore," öeldi. Ja ikka küsiti, et ju siis kergetööstustehnoloogia? Ma vastasin: "Jaa, jaa, ikka." Väga tore. Anti mulle see paber, aga loomulikult ma ei läinud sinna. Viisin paberi teise kooli, hoopis teise eluvaldkonda – kultuuri, haridusse. Ja keegi ei kontrollinud. Nõukogude aeg – kes see ikka kontrollib?

Seal sai kokku juba tore punt. Mäletan, et mul paluti midagi teha, midagi ma seal kitarriga laulsin. Siis tuli kollokvium, mis on omaette tore lugu. Ja kui see sai tehtud, rivistati meid lavale ja kõigile öeldi hinded: teil on neli, teil viis... ja siis mulle öeldi äkki: "Te olete sisse saanud." Ma ei saanud aru, mis mõttes "sisse saanud". Pärast läksin küsima: "Mis see tähendab?" Öeldi, et sain erialaeksami viie, mis tähendab, et teised peavad veel ühe eksami tegema, aga mina ei pea. Küsin, et miks ma ei pea. Vastati, et kuna mul oli punane diplom ehk kiituskiri, pidin tegema ainult ühe eksami, ja kui selle sain viie, siis ongi kõik. Nii et sain lihtsalt kitarriga sisse.

Ma pean olema lihtsalt väga tänulik juhusele ja saatusele. Mina ise ei julgenud lavakasse minna, aga saatus ise tõstis mind kõigepealt ühte kohta, siis teise, siis kolmandasse, saatis veel sõjaväkke ja lõpuks pani mind lavakasse. See on lihtsalt üks suur vedamine.

Sa oled ka Putini kätt surunud.

Jah, ja sellega juhtus niisugune... noh, "tore" lugu. See oli aasta 2000. Putin oli olnud president alles mõni kuu, võib-olla kolm-neli kuud. Tegelikult polnud keegi Eestist temaga veel kohtunud. Teda teati küll kui peaministrit, aga mitte keegi Eesti poliitikutest ega eestlastest üldiselt polnud temaga veel kokku puutunud.

Mina aga olin 1998. aastal lavastanud Peterburis Suures Draamateatris Stoppardi näidendi "Arkaadia", ja selle eest sain Venemaa riikliku preemia. Stoppardit tollal Venemaal eriti ei tuntud – kuskil Siberis oli teda vist korra tehtud, aga muidu mitte.

Pärast seda lavastust tulin Eestisse tagasi, tegin oma tööd ja olin parasjagu suvelavastusega lavaaugus, kui tuli teade, et olen saanud riikliku kultuuripreemia. Öeldi, et see antakse üle nn Venemaa päeval (12. juunil) ning ma peaksin Kremlisse kohale minema. Teatri juht Kirill Lavrov palus ka mul midagi öelda, sest see, et välismaalane saab sellise auhinna, oli väga erakordne. Ma mõtlesin, et Kremlis peab kindlasti kõlama eesti keel. See oli veel aeg, mil Putin ei olnud veel "tema ise", nagu me teda nüüd tunneme. Ta ei saanud veel päriselt näidata, millised plaanid tal on. Temalt ei osatud midagi oodata. Aga tol hetkel jagas ta ise neid preemiaid – luges ette nimed ja andis kätte.

Ma mäletan hästi: ta luges seal nimed kõik ees- ja isanimepidi ette, ja siis tuli: Elmo Nüganen. Ja kui muud nime kõrval ei ole, siis sai ta aru, et tegemist on ilmselt välismaalasega. Ta vaatas natuke ringi, ma läksin lavale, ta andis preemia üle, kätlesime – nii nagu kombeks.

Pärast seda tulid tänukõned. Erinevate näituste ja kollektiivide esindajad ütlesid midagi. Meie lavastuse poolt olin mina see, kes pidi kõne pidama. Rääkisin natuke, ja siis läksin eesti keelele üle. Ja saalis oli kohe haudvaikus. Mõtlesin endamisi: huvitav, kas nad lindistavad ja pärast dešifreerivad ka? Aga mul oli täitsa kama kaks ja ega mingit roppust seal ei öelnud. Aga oma kaval nõks mul oli.

Ütlesin oma kõne ära ja lõpetasin vene keeles – kõik tundus korras. Putin, oli ju "endine Stirlitz", eks ole – Dresdeni endine KGB osakonna juhataja, väike nuhipoiss, luuraja. Seda teadsime Eestis kõik, see polnud mingi saladus. Ja siis ta tegi midagi, mis oli päris mõtlemapanev – või vähemalt minu jaoks kummaline. Ta õnnitles kõiki, rääkis ühest ja teisest, ikka vene kultuuri saavutustest. Ja siis ütles: "Ja nagu siin üks eestlane ütles..." – kuigi ta ei saanud aru, mida ma ütlesin, ta ju ei teadnud. Lisas sinna mingi lause ning jätkas oma juttu.

Ma mõtlesin endamisi: huvitav, miks ta pidi mind tsiteerima? Ilmselt selleks, et näidata, kes on olukorra peremees, kes on "tsaar". Sain aru, et see on tüüpiline luuraja käitumine – ta ei saa jätta õhku rippuma küsimust, et keegi rääkis keeles, millest keegi aru ei saa, ja isegi tema, Putin, oleks justkui samasugune nagu teised. Ta pidi selle eraldi välja tooma, näitamaks, et tema haldab kõike, kõiki ja iga hetke.

Aga kuidas see teie kõrvuti või vastastikku seismine oli? Milline see käepigistus oli, milline hoiak? Kas jõudis mingi tunne tekkida?

Ei, ma jäin lihtsalt selle peale mõtlema. Mul oli huvitav vaadata, kuidas ta käitus. See oli ju tema esimene kokkupuude kultuuritöötajatega, ja mind huvitas just see, kuidas ta selles olukorras on. Ma teadsin, et mitte keegi polnud teda veel presidendina näinud. Ja oli selgelt tunda, et sõltumata sellest, kellega tal parasjagu tegemist on, peab tema olema selle ruumi peremees – matšo, mees number üks. Seda oli tunda igas nüansis: keda ta vaatas, kuidas ta vaatas. See polnud tavalise inimese loomulik pilk. Ta eristus. See ei olnud presidendi pilk, see oli luuraja pilk.

Esimesel hetkel ma isegi ei saanud aru, miks tal oli vaja mind eraldi välja tuua, aga hiljem sain aru. Kui me teda praegu teles vaatame, siis saame ju kogu aeg aru, kui küüniliselt ta seda naudib. Need kõige jälgimad hetked, kui ta vaatab kaamerasse ja pooleldi muigab. "Te kõik teate, et ma valetan praegu. Aga te ei julge seda isegi välja öelda, rääkimata sellest, et te suudaksite seda tõestada." Me kõik teame, kuidas see välja näeb. See on nagu näkku sülitamine ja ta teeb seda praktiliselt igal pressikonverentsil.

See on suur põlgus, suur vajadus tõestada enese üleolekut ja end kehtestada. Usk, et tema ongi see eriline siin maamunal. Siin on võib-olla paar sellist, kes määravad midagi, ja nendest paarist olen mina ka ikkagi kõige kõigem. Sellest tuleneb see põlgus, ta põlgab inimesi. Ta põlgab seda halli massi, kahuriliha ka. Kuigi tema alluvad mõtlevad välja ja kingivad emadele, kelle mehed ja pojad on surnud, hakklihamasina. Appi. Ta on ikkagi jätis.

Kui neid pressikonverentse vaatad, kas siis ikka vererõhku mõõdad?

Ei, ei mõõda. Sellega on niimoodi, et me ei tohi mõelda: ma ei saa seda vaadata, ma ei taha seda vaadata, see on nii õudne. Me ei tohi lasta endale ligi sellist mõtteviisi, et me väsime sellest. Mis meie elul viga on? Ma saan aru, kui väsivad Ukraina sõdurid rindel – nemad väsivad kaevikutes olemisest. Ka Ukraina ühiskond väsib. Aga millest meie ühiskond väsib? Belgia? Euroopa riigid? Ma ei saa sellest aru.

Ma ei lähe marru seda vaadates. Ma tahan seda vaadata, tahan olla kursis. See ei võta mult eluisu ära, ma suudan sellega hakkama saada. Vähim, mida ma teha saan, on see, et ma ei lase sellel teemal vaiba alla kaduda. Ma hoian seda teemat üleval – enda jaoks, oma tutvusringkonnas, oma tööga. Eks see on ju ka põhjus, miks ma praegu töötan Vene Teatris lavastajana ja miks ma teen just neid materjale, mida teen.

See on vähim, mida ma, Eesti vähihaige kodanikuna, suudan ära teha. Ma pean kuidagi reageerima. See ei ole ainult kohus, vaid ma lihtsalt ei kujuta ette, et me lähme eluga edasi, paneme televiisorid kinni, raadiod lukku ja laiutame käsi. See ei ole ju päriselt adekvaatne. Seda ei tohiks teha.

Tuleme korraks tagasi sellesse aega, kui sa Moskvas "Fahrenheit 451" peaosa mängisid. 2018. aastal sai see sinu jaoks läbi, sest maailm muutus. Seda meenutades viitasid sa "tinistamisele".

Selle aja jooksul, mis ma Moskvas mängisin – umbes 11 aastat – märkasin ühiskonnas mitmeid erinevaid etappe. Kõige vabam periood oli loomulikult algus – vist 2007. aasta. Aga iga kahe-kolme aasta tagant hakkasid muutused ilmuma. Kui ma sinna mängima läksin, tajusin ühiskonnas ja teatris selgelt mingisugust muutust. Näiteks üks päris jabur periood oli siis, kui neil oli justkui kaks presidenti – Medvedev ja Putin, kes ametlikult vahetasid kohti. Vaatajad saalis, kes lugesid allteksti, said aru, kellest või millest me tegelikult räägime. Aga sageli jäi neile ka arusaamatuks: kas te mõtlete Medvedevit või Putinit? Nad tahtsid nagu täpsustust. See oli naljakas ja veidi absurdne aeg, sest korraks justkui läks midagi vabamaks.

Aga kui Putin tuli tagasi, siis pandi kraanid tugevamini kinni, tuli 2014. aasta. Ühel hetkel märkasin, et inimesed seadsid endal proovides laval olles vabalt rääkides sisemise tsensori. Kuna jutt kandus üle kogu maja, siis hakati kas väga vaikselt ütlema või jäeti lihtsalt midagi ütlemata.

See, kuidas kartus hakkas imbuma inimeste julgusesse vabalt väljenduda, peegeldus ka saalis – seal kuulati veelgi vaiksemalt, eriti neid kohti, kus sõnumid olid olulised ja peidetud. Vaatajad said aru: jah, te räägite küll "Ameerika ühiskonnast", aga tegelikult te räägite meist. Sellest, et sõda on tulemas. Ja nad mõtlesid: kas tõesti – teie ka tunnete nii? Te julgete seda laval öelda? Need etapid olid väga selgelt tajutavad. Ja üks viimaseid asju, mida ma tähele panin, oli see, et inimesed hakkasid omavahel tülli minema. Tulid välja erinevad vaated. Ei teatud, kuidas keegi millelegi reageerib. Ja kui keegi midagi välja ütles, võis see teist poolt ärritada.

Ja nende ajupestud inimeste arv aina kasvas. Konflikt tekkiski siis, kui mõtlevate inimeste ja televisiooni ning režiimi mõjutatud inimeste arusaamad läksid täiesti lahku – suhtumises Ukrainasse, Ukrainas toimuva suhtes, samuti selles, mis toimub Moskvas ja Venemaal laiemalt. Vahel need vastasseisud läksid ikka ägeda leegiga, aga õnneks ei jõudnud need kunagi garderoobist kaugemale.

Kas sa igatsed neid aegu hoopis teises keskkonnas?

Ma ei kujuta ennast enam seal ette. Ma ei oska isegi öelda, kas ma kunagi sinna veel lähen. Kas ma suudaksin? Kas ma tahaksin? See on väga keeruline. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see niimoodi võib minna. Ma ei ole kindel, kas ma üldse tahan seda.

Seal on küll inimesi, kelle peale ma mõtlen väga sooja südamega. Aga paljud neist on Venemaalt juba ammu lahkunud, ja nendega ma kohtun nüüd mujal Euroopas. Kõik aga ei saa seda teha – vanuse tõttu, olukorra tõttu. Ja ma ei kujuta ette, mida nad seal praegu teevad. Ma pole ka helistanud. Ma kuulen aeg-ajalt vaid väga lähedastelt – nendelt, kes on näiteks kirjutanud alla avaldustele, väljendanud oma meelsust ja seetõttu pidanud ka Venemaalt lahkuma. Just nendega on mul side.

Aga olen ma väga pessimistlik nende muutuste osas, mis seal toimuvad. Paljude muude asjade suhtes ma ei ole pessimistlik. Eesti suhtes olen positiivne, NATO suhtes olen positiivne, Ameerika suhtes samuti. Ma isegi leian Trumpi suhtes positiivseid külgi. Ma arvan, et Ameerika on piisavalt suur ja tugev demokraatia – tal on mehhanismid, mis seni on vastu pidanud ja loodetavasti suudavad seda ka edaspidi. Mine tea, milleks kõik hea on. Ma ikkagi usun, et klaas on pooltäis, mitte pooltühi. Aga et Venemaal toimuksid muutused meie soovitud suunas – selles osas jään üsna pessimistlikuks.

Kooliajal, kui meile vene klassikuid lugemiskohustusena ette toodi – ja hea ju, et toodi – siis räägiti "sügavast vene hingest". Kas see hing on alles? Ja kui on, siis milline ta on?

Ma ei tea... Kas see ei ole ka üks vene Russki Mir'i müüt? Ma ei oska öelda. Kui ma mõtlen, mida me selle "vene hinge" all siis silmas peame, siis tihti räägitakse külalislahkusest, teatavast avatusest. Aga seda on ka grusiinlastes ja teistes ekstravertsetes rahvastes – itaallased, sangviinilised, suure temperamendiga inimesed. Mis see "vene hing" siis tegelikult on?

Kui ma seda endamisi mõtestan, toetudes ka arvamustele, saadetele, erinevatele raadiokanalitele, kus räägitakse näiteks "vene tee eripärast". Kunagi räägiti ka "vene demokraatia eripärast". Aga millegipärast ei olnud see horisontaalne, vaid ülevalt alla. See oli ju naljanumber. Juba siis saadi aru, et vene demokraatia eripära on see, et ta on juhitav ülalt alla ja aruandluskohustusega alt üles. See on aga Vene maailma eripära ja vene hinge, vene inimese erilisus.

Kui ma selle kõik kokku panen, siis mul on tunne, et see üks suur ideoloogiline müüt, mida on lihtsalt eri aegadel võimendatud ja kõige suuremas selle müüdi kütkes on selle müüdi vangid ise, sest nemad veel usuvad ka seda.

Kui võrrelda Putini ja Brežnevi aega, siis Brežnevi ajal said ju kõik väga hästi aru, et see telekas, mis köögis undab, et see on mögakast, see on täielik jura, mis seal räägitakse. Aga Putin, saades aru, et vene inimesele on vaja midagi anda, tal on ka vaja midagi, millest kinni hoida, ta on ju identiteedita rahvas. Jeltsini ajal oli identiteedikriis – kes me oleme üldse, mis me oleme? Meil ei ole mitte midagi, isegi jäähokimeeskonda, sputnikuid ei ole, mitte midagi ei ole. Siis Putin hakkas seda müüti taaslooma ja sellega koos inimesed – mis on kõige hirmsam minu meelest –, kes said aru, et köögis see mögakast valetab, aga nüüd tahavad seda uskuda.

Muidugi on seal kindlasti suur hulk inimesi, kes saavad aru, et ümberringi on kõik vale, aga nad ei ütle midagi. Nad teavad, et kui lähed tänavale, siis plakat koristatakse kiiresti ära, väike kohtukeiss ja istudki vanglas. Kolm või viis aastat. Ja seda, kas sa sealt vanglast tuled elusalt ja tervelt välja, seda keegi ei tea.

Ja Navalnõist me enam ei räägigi.

Ja Navalnõist me enam ei räägigi. Mul on nii meeles, kui ta lennukist maha tuli ja teda ei tahetud sisse lasta, või õigemini – taheti sisse lasta, aga teatud tingimustel, ta taheti kohe kaasa võtta. Ta vaidlustas selle, seal olid võttegrupp ja tema naine. Nad olid päris pikalt seal piiri peal. Dokk-kaadritest on näha, kuidas ta ühel hetkel näib olevat otsusele jõudnud ja sosistab naisele midagi kõrva. See on üks pool minutit. Mida ta rääkis? Kes see teab. Aga arvata võib, et ta ütles, et ta teeb, mida nad tahavad, läheb sinna ja loodame, et midagi ei juhtu. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin seda ja mõtlesin, et kas ta tõesti nüüd lähebki. Ja läkski nendega kaasa.

Muidugi väga meeldejääv temaga seoses on ka see dokumentaalfilm. Lõpus palutakse tal öelda midagi oma kaasmaalastele – umbes nii, et juhul kui midagi juhtub, siis mida te neile ütleksite. Siis ta hakkas rääkima inglise keeles, aga produtsendid katkestasid ta kohe: "Ei, ei, mitte inglise keeles. Öelge vene keeles, öelge nagu oma rahvale." Siis ta istus maha, teleka ette, hetke mõtles ja ütles: "Kui midagi juhtub, siis ärge kartke. Ärge kartke midagi ja ärge andke alla." Need tunduvad nii lihtsad sõnad, aga just see on juhtunud, et on hakatud kartma ja antakse alla.

Peagi ootab ees sinu ja Anne 35. pulma-aastapäev. 35 aastat abielu, paljudele ei ole seda antud. Sul on see võimalus ja sa oled kindlasti nende aastate jooksul väga palju muutunud.

Vist küll. Anne on olnud meie kooselu kõige suurem ja otsustavam pool. Paljusid asju on ta pidanud otsustama ka ilma minuta, kuigi tal oleks võinud palju lihtsam olla. Tüüpiline Eesti mees, kes saab aru, et ta võiks olla parem mees, parem abikaasa, parem isa ja nii edasi. Aga ometi just nimelt neid mehi õnnistatakse heade naistega ja emadega. Kuidagi see nii vist tuleb. Loomulikult on igasuguseid asju olnud, aga ma ikkagi arvan, et mul on vedanud.

Millise mehena sa täna abielu elad?

Mul on tunne, et ma püüan rohkem. Ma ei oska öelda, kas see ka välja paistab, aga ma olen märganud, et Anne püüab – ja mina olen seda märganud. Ja ma olen märganud, et ka lapsed on midagi märganud.

Aga oma naisele seda, et sa armastad teda – oled seda ikka öelnud rohkem kui ühe korra?

Rohkem kui ühe korra, jah. Aga ma arvan, et peaksin – ja võiksin – seda võib-olla ikkagi rohkem öelda.

Elmo, kas sa oled jõudnud ka mõelda, et õnneks on kõik need kivid, mis teie abieluteele on kukkunud, veeretatud või tassitud – et need on nüüd purustatud või kõrvale lükatud? Ja et nüüd, kui elu on teinud sellise uperpalli, on vähemalt omavahel kõik hästi – teil on tagala, olete teineteise jaoks olemas.

Jaa, ma arvan, et seda me mõlemad tunneme. Vähemasti mina tajun seda igapäevaselt. Me mõlemad tajume seda. Aga võib-olla me tunneme rohkem, kui me sõnades väljendame. Igal juhul – ma väga hindan Annet, väga armastan, hoolin temast. Ta on ikkagi väga-väga oluline.