Üks võimsamaid muusikalemusi pärineb Naissoo jaoks Tallinna 1967. aasta džässfestivalilt, samal festivalil astus Naissoo ka ise esimest korda suuremal laval üles. "Tallinnas oli Charles Lloydi kontsert, see muusika oli minu jaoks teistmoodi kui me džässi olime ette kujutanud," rääkis ta. Üks viimaste aastate suuremaid elamusi pärineb aga Viinist, kui muusik küllaltki spontaanselt sattus Paul McCartney kontserdile. "Helistasin veel Ivo Linnale, et mul on selline haruldane võimalus," meenutas Naissoo.

Tõnu isa oli Uno Naissoo. "Kui ma džässiga alustasin, siis standard-džäss mind ei haaranud, ma olin seda kuulnud lapsepõlvest saadik isa kõrvalt. Kõik oli väga tore, Oscar Peterson, Ella Fitzgerald, aga võib-olla see ei olnud päris see minu teema, mul olid natuke teised eeskujud ja püüdsin selles liinis edasi areneda."

Naissoo nõustus, et vahel juhtub kontserti andes tõesti nii, et emotsiooni saab iseendalt, ka ilma publikuta kätte. "Enamasti ei tohi momendi või tuju olukorrast end häirida lasta ja olema valmis professionaalsel tasemel esinema," kinnitas ta siiski.

Džässmuusika on Naissoo hinnangul noorte seas teatavat comeback'i tegemas. "Mingil määral pop- ja rokkmuusika on ennast ammendanud. Noored otsivad ikka uusi väljendusvahendeid, mida antud hetk ise tingib ka, ei tehta koopiaid sellest, mis on juba tehtud," sõnas ta.

Tuleval Jazzkaarel esitleb Tõnu Naissoo värsket heliplaati. "Ta on selline vabam muusika, on rohkem elektroonikat sees, on süntesaatorid, klarnetile ja akustilisele bassile on lisatud elektroonilist värvi. Ka lood on sellised vabamad, pole sellises standardvormis," rääkis Naissoo.