"Kollektsioneerimine on tegevus, mis toob halli argipäeva vaheldust ja rikastab meie argipäeva," selgitas õlletaara etikettide kollektsionäär, loodusajakirjanik ja ajakirja Horisont peatoimetaja Ulvar Käärt.

Kogumisega alustas Käärt 1990. aastate alguses ning üsna lühikese ajaga sai ta aru, et ei saa koguda kõiki silte ja seepärast keskendus just Eestis toodetud õlletaara siltidele.

Käärt meenutas, et tema vanaisast Meinhardist jäi järgi suur hulk värvilist taarat, mille silte ta lahti leotama hakkas.

"Eriti rariteetsed on praaksildid, kus näiteks mingid värvid on nihkesse läinud."

Käärt lisas, et korjatakse ju igasugust õlleatribuutikat nagu näiteks õllepudeli aluseid, korke, õllepudeleid või klaase, aga kui kuuldakse, et tema kogub silte, siis ikka tavaliselt imestatakse. "See ei ole joomakultuuri propageerimine, vaid õllekultuuri osa, me talletame seda kultuuriosa oma albumitesse," selgitas Käärt, kelle kogus on praegu umbes 2100 eksemplari, mis mahuvad nelja albumisse.

Kõige rohkem pakuvad rõõmu ikka vanema aja või erisündmusega seotud õllesildid. "Näiteks luuletaja Karl Martin Sinijärv tähistas mõned aastad tagasi 50. sünnipäeva ja tema on nii kultuurne mees, et tellis selleks tähtpäevaks oma sildiga õlle, mille ma sain nüüd ka oma kogusse."

Mida rohkem teatakse, et ta silte korjab, seda rohkem jõuab temani ka huvitavaid leide. "Hiljuti juhtus nii, et mu kolleeg saatis mulle pildi Räpinas asuvast mahajäetud tööstustsehhist, kus oli nurgas üks räpane taarahunnik ning ma sain sealt viis silti. Need leiud on kõige huvitavamad, kui kuskilt keldrist või laka alt tuleb midagi põnevat välja, siis on leiurõõm eriti suur."

Käärt üritab enda sõnul kogumishaigust ohjeldada, et ta ei läheks nii hulluks, et hakkab silte erinevatest keskkondadest ja oksjonitelt ostma. "Ma olen ikkagi seenelkäija, mulle meeldib otsida ja siis tuleb sildile alati ka lugu juurde," täpsustas Käärt.

Huvilistele teadmiseks, et sildi saab purgi või pudeli pealt paremini kätte, kui pudelisse-purki valada kuum vesi.