Austraalias siirati esimest korda maailmas 40-aastates mehele titaanist kunstsüda, millega ta elas sada päeva, enne kui talle siirdati päris süda.

"Sellele mehele siiratud kunstsüdame teeb eriliseks see, et tegemist on uut tüüpi pumbaga, mis on elektromagneetiline, mitte pneumaatiline," ütles südamekirurg Günter Taal.

Eelmise põlvkonna seadmed töötasid suruõhuga ja olid kehavälised. "Inimesel on suur kompressor ja akud kaasas. Elektromagneetiline pump on oluliselt väiksem, vaiksem ja töökindlam. 2017. aastast on seda disainitud ja proovitud veiste peal ning nüüd on jõutud inimeseni."

Südamepump, mida ka Eestis paigaldatakse, on ainult vasaku poole toetamiseks disainitud ja käib südame külge. "Probleem on selles, et me ei saa pumbaga asendada paremat, südame kopsuringe poolt. Samuti pole sellest pumbast abi haigetel, kellel tuleb süda üldse ära võtta," selgitas kirurg.

Haigete jaoks, kellele pneumaatiline südamepump on paigaldatud, on kõige ebamugavam, et tuleb süüa kangeid verevedeldamisravimeid. "Loomulikult on ka infektsioonirisk. Kui bakterid pumba üles leiavad, siis on seda väga raske kontrollida," lisas Taal.

Eestis on selline pump paigaldatud veidi üle 20 inimesele. Esimene südamepump paigaldati Eestis 2010. aastal. Tavaliselt elab patsient kaks-kolm aastat, vahel ka rohkem pumbaga, ja kui talle sobiv doonororgan leitakse, siis tehakse siirdamine.

"Nii nagu Põhjamaadeski, umbes viis-kuus inimest miljoni kohta aastas vajab südamesiirdamist, nii on see ka meil," täpsustas Taal.

"Probleem number üks maailmas on, et doonororganeid laias laastus on poole vähem kui vajajaid. Väga palju probleeme ongi sellest, et omaksed ei ole organi loovutamisega nõus ja inimene ei ole oma elu jooksul seda nõusolekut andnud. Toon elust enesest näite, et kui kolmest vennast kaks on nõus ja üks ei ole, siis ei saa me midagi teha ja kõik inimese elundid lähevad inimesega kaasa," tõi Taal välja. "Ilmselt lahendab kunstsüda tulevikus päris paljud probleemid ära."