Sigrid Kapanen on taipoksis kahekorde amatööride maailmameister, viiekordne Eesti meister, kolmekordne kikkpoksi Eesti meister ja klassikalise poksi Eesti meister. Eelmisest nädalast aga ka taipoksi Euroopa meister profiarvestuses. "WBC tiitel on olnud minu unistus juba viis-kuus aastat, kui ma hakkasin võistlema. Aga teekond ei ole veel läbi, maailmatiitel on ka vaja veel ära tuua," kinnitas Kapanen. Treener Ringo Tipi sõnul on tema hoolealuses sees suur töötahe ja teatav kiskja mentaliteet. "Kui ta tavaelus on tagasihoidlik, siis saalis ärkab ta ellu."

Kapanen on varem läbi käinud erinevad spordialad, jalgpallist ja korvpallist iluuisutamise ja suusatamiseni välja. "Ükski neist spordialadest ei tekitanud seda tuld hinges, kõik tundus nii igav. Kui ma poksiga tegelen, siis ma pingutan nii, et vere maitse on suus," sõnas ta.

Poksimine ei ole tükk aega enam ainult meeste pärusmaa. "See kasvatab iseloomu jubedalt, kui sa oled teise inimesega ikka vastamisi. See tekitab teistsuguse enesekindluse ja julguse elus, kui sa ei karda füüsilist konfrotatsiooni," sõnas Tipp.

Harvad ei ole olnud olukorrad, mil Kapaneni vastased on peale matši vajanud arstiabi. Hiljuti jäi nokauti löödud rootslane pikemaks matile lamama. "Eks mul on endal ka valus vaadata. Rootslasega oli see, et tavaliselt matšide ajal, kui lüüakse keegi nokki, siis ta ikka paari sekundi jooksul tõuseb püsti ka. Sel hetkel, kui ma nägin, et ta ei tõusnud püsti, siis korraks küll läks adrenaliin nii alla ära, et ma hakkasin pigem muretsema. Pärast küsisin arstide käest, kuidas tal on ja kirjutasin talle endale ka, õnneks nüüd on tal korras kõik," rääkis sportlane.

Ise on Kapanen suuremaid vigastusi suutnud vältida. "Üks hullemaid oli kunagi Leedus, üks kohalik tüdruk lõi raundi ajal kaks või kolm korda peaga otse silma alla. Siis oli järgmisel päeval peapõrutus," rääkis Kapanen, keda nokauti pole aga kordagi löödud.

Poksiga tegelemine on andnud Kapaneni sõnul talle ka suurema distsiplineerituse. "Vanasti, enne kui ma poksima hakkasin, siis käisid ikka linna peal, joomist oli ka 15-16-aastaselt, aga kui hakkasin poksima, trennis käima, siis lõikasid need halvad sõbrad elust välja. Siis oligi kodu ja trenn."

"Ma tahaks jätta jälje endast maha. Mul ei ole midagi tavainimeste vastu, kes töötavad iga päev, et lihtsalt elad, aga ma tahan endast jälje maha jätta, et inimesed mäletaks mind," sõnas Kapanen.

Tipu sõnul on järgmiseks eesmärgiks saada mõnda suuremasse välismaa profisarja võistlema. "Selleks on vaja kuskil silma jääda kellelegi või mõni tutvus sobitada. On vaja hästi palju võistelda igal pool, videod pannakse netti ja nii see käib," sõnas treener.