"Välimuselt on kõndimiskepp ja vedrukepp samad, aga vedrukepi sees on kummilint ehk takistus, mida sa iga kord alla surud ja sellega saad suurema koormuse. Esiteks, kuni 90 protsenti paned lihased tööle, kui sa iga kord surud. Teiseks on see kepp asfaldi peal või kõval maastikul kõndides pehme ja ei põruta liigeseid," selgitas Kõiv. "Kõige olulisem on see, et vedrukepikõndi tehes paned sa kõik ülakeha lihased tööle."

Kepikõndi tehes peab pöörama tähelepanu ka rühile.

Tavakepi ja vedrukepiga kõndimise vahe on Kõivu sõnul selles, et kui tavakepiga kõndides tõugatakse kepp taha, siis vedrukepiga kõndides on kepp rohkem eespool. "Tõstan ja surun," täpsustas Kõiv. "Kepp peab olema alati kaldes tahapoole. See on topelttrenn, ühtpidi sa surud ja teistpidi tood kepi ette, mitte ei lase sel taga lohiseda."

"Kui ma tahan treeningut, siis kõnnin tempokalt, aga kui tahan tervislikku liikumist, siis võin ka rahulikult kõndida. Kui sa iga kord keppi alla surud, siis paned ikkagi kogu ülakeha tööle, lihas saab ikkagi koormust," tõdes Kõiv.

Nii tavakepi kui vedrukepiga kõndides peab oskama õiget tehnikat. "Iga spordiala nõuab õiget tehnikat. Vedrukepp annab sulle andeks, kui su tehnika on natuke vale, sest kepp on pehme."

Kõivu sõnul võiks ühe treeningu või liikumise kestus olla tund-poolteist. "Kuus kilo kaaluvad vedrukepid on mõeldud meestele. Naistele soovitaks neljakiloseid vedrukeppe."