"Mõlemad elasime Püssis, käisin tööl, vahel sai telefoniga räägitud ja pidudel käisime, eks see asi niimoodi arenes, " meenutas Aksel Pärnoja, kes on abikaasa Ainoga abielus olnud 70 aastat.

Aino lisas, et tol ajal öeldi "kakskümmend kaks on viimane taks." "Kui vanemaks saad, siis oled juba vanapiiga. 18. märts on mul sünnipäev ja 14. märtsil oli meil määratud registreerimine. Seal oli aga üksainus töötaja, kes jäi haigeks ja lükkas registreerimise 26. märtsile, nii et ma sain ikka vanapiiga nimetuse," muheles Aino Pärnoja.

Teine asi, mida Aino oma peas oli mõelnud, et ta läheb kasvõi lesele mehele, aga mitte mingil juhul ei lähe ta endast nooremale mehele. "Ikka sain endast noorema mehe. Kuigi üks aasta, üks kuu ja kuus päeva noorem mees, aga ikkagi," ütles Aino.

1955. aasta märtsis abielluti. "Ema juures maal pidasime pulmapidu, seal ei olnud elektritki," ütles Aino. "See oli veel selline aasta, kus lumi ei olnud 1. maiks küla vahelt ära sulanud. Roelast kolm kilomeetrit Rüngale minu ema koju läksime jala kõik hanereas. Nii külm oli, et mul hambad lõgisesid suus, ma ei saanud kirikus rääkida ka, meestel olid riided seljas ja polnud häda, aga proovi sa olla selle õhukese kleidiga," meenutas Aino. "90-aastane kirikuõpetaja pidas nii kaua seda kõnet kirikus, see oli üks hirmus päev muidu."

Aino sõnul on Aksel rahulik ja leplik mees. "Kaks korda on Aksel nii viina täis olnud, et maganud mõlema lapse varrude ajal vannis. Palju oli rahvast ja ei olnud kuskil olla. Tema vend ja minu vennad armastasid napsu, aga Aksel mitte," ütles Aino.

1980. aastal hakkasid nad maja ehitama. "Vähehaaval kõike ise tegime," sõnas Aksel.

"Aksel tegi ise kangasteljed. Kui ta töölt lahti sai ja ei saanud uut ööd, jäi pensionile ja tal oli igav," tunnustas Aino oma abikaasat. "Kõik põrandavaibad on Akseli tehtud"

Aino ei kurda, sest neil pole mitte kunagi olnud palju raha. "Enam Akslile autosõiduluba ei antud, sest ta on üle 90-aastane," tõi Aino ainsa murekoha välja. "Nüüd on nii raske. Ise see riik abitust toodab. Ise kohustusi täita ei jõua, aga võtab kõik võimalused inimestelt ära."

"Igal asjal tuleb üks kord lõpp, ma olen 62 aastat autoga sõitnud," tõdes Aksel. "Mitte ühtegi avariid pole teinud."

Oma lapsed on paar ise üles kasvatanud, sest neil pole kunagi vanaemasid abiks olnud. "Mõlemad lapsed on küllaltki head lapsed olnud, läksid vabatahtlikult kooli, mina neid ei sundinud. Lapselapsed on ka väga tublid," on Aino tänulik.

"Kui tahad riielda, siis võib koeraga minna riidlema, tema ei hakka vastu ka," muheles Aksel.