Joonas Hellerma on ööinimene, produktiivne on ta enda sõnul just hilistel õhtutundidel. "Need head töötunnid on õhtul kümnest kaheni. See on selline hea aeg, kõik jääb nagu vaikseks, mõte hakkab liikuma. Ma olen kuulnud või lugenud kuskilt, et neid öökulle on ühiskonnas ikka vaja. Väike osa peab jääma õhtuks ja ööhakuks üles, sest kui mingi jama on, siis on need öökullid need, kes ühiskonda saavad alarmeerida ja märku anda, kui nende uneajal midagi juhtub."

Möödunud nädalavahetusel sai Joonas Hellerma rinda Valgetähe 4. klassi teenetemärgi. Märgiga tuli kaasa ka vihikuke, kus kirjas märgikandmise etikett. "Tundus üsna keeruline ja väga paljudest nüanssidest koosnev. Ma pole isegi kindel, kas mul on garderoobis kõik õiged rõivaesemed olemas. Loomulikult on olulised ka kohad, kus seda kanda," rääkis ta.

"Plekktrummi" saade jõudis hiljuti aga enda 300. osani. Külalised otsa saama Hellerma sõnul veel ei hakka. Selget meetodit saatekülaliste valimisel tema sõnul pole. "Ta on minu enda jaoks natuke müstiline protsess. See printsiip on see, et saates saab ühe korra käia, kuigi on ka rida külalisi, kes on käinud rohkem kui korra, kuna saade on nii pikalt olnud, siis inimesed teevad vahepeal midagi uut. Aga ta on selline intuitiivne protsess," sõnas Hellerma.

"Sa võid tõesti mõelda, et need inimesed võivad ju otsa juba saada, aga tegelikult ei saa. Kuskil järgmise nurga taga on inimesed, kes ei ole käinud ja kelle peale me ei ole üldse mõelnud. Nii et seda rida saab jätkata," lisas ta.

Aukartust külalise ees oleks Hellerma sõnul iga kord natuke hea tunda. "On mingisugused olukorrad, kus sa pead natuke rohkem valmis olema selleks, et jutt liiguks ja mõtteid tuleks. Kui ikka asi käib ja siis hakkab selg märjaks minema ja tekivad pausid, siis on võib-olla selles ettevalmistuses midagi olnud, millega oleme mööda pannud," rääkis ta.

Intervjuu õnnestumiseks peavad selleks valmis olema mõlemad pooled, nii intervjueerija kui ka intervjueeritav. "See on tundunud mulle ka alati kummaline, et kuidas ma tean, kuhu ühe intervjuuga jõuda, kuidas ma tean, millest inimene räägib. Teistpidi, seda saadet tehes ja tööd tundma õppides, on minul küll oluline teada, kuhu selle vestlusega välja jõuda. On ka päris oluline enne teada neid küsimusi, mida inimeselt küsida," sõnas ta.

Kõiki küsimusi intervjueeritavale enne jutuajamist ette anda Hellerma heaks tooniks ei pea. "Seal võib juhtuda see, et inimene õpib need vastused ära ja see vestlus ei lähe paigast. Küll on oluline, et inimene natuke teaks, millest juttu võib tulla. Intervjuu õnnestub siis, kui mõlemad pooled on valmis," sõnas ta.

Intervjueerimist võiks Hellerma sõnul võrrelda seega jazz-bändi tegemisega. "Seal on üks partituur valmis ja sellele saab alati toetuda, seda saab kasutada edasiviimiseks, aga tegelikult me otsime seda improvisatoorset momenti. Kui saab lendu tõusta või koos mõne sammu tantsida, siis on väga hästi. Aga kui maandumisplatvorm on paigas, siis on meil julgem seal koos natuke spontaansust katsetada."

"Plekktrummi" saate lõpus kõlavat kultuurisoovituse sektsiooni annab Hellerma sõnul lahendada mitut moodi. "Meie saate kontekstis on väga populaarne soovitus olnud umbes selline, et "minge metsa!" See on kummaline asi, aga loodusesse minek oleks kindlasti üks asi, mida ma soovitaksin. Teine asi, mida ma soovitaks, on muusika, ja kuulata muusikat väga laias ampluaas, diapasoonis, seal võib teha avastusi," soovitas saatejuht.