Laiuse ja Iho mängufilm "Naerata ometi" tegi möödunud nädalal ajalugu, linastudes esimese Eesti filmina mainekas arhiivifilmide programmis Berlinale Classics. Film osales filmifestivalil ka 1987. aastal. Tänavuseks festivaliks oli film taastatud 6K kvaliteeti.

"See oli superilus versioon filmist. Ma olin tõesti äärmiselt üllatunud, et film oli kuidagi oluliselt parem kui mina mäletasin. Ja vastuvõtt oli pööraselt positiivne," rääkis Raide Berliini filmifestivalil toimunud linastusest.

Raidele oli "Naerata ometi" võtteperiood elus äärmiselt keeruline aeg. "Ma tõesti mõtlesin, et ma ei ela seda üle, sest see temaatika oli kohutavalt keeruline, ma olin hästi üksinda, olin hästi õnnetu, sain hiljem teada, poole filmi pealt taheti mind üldse Siiri (Sisaski) vastu välja vahetada. See oli närvesööv filmimine ja minu jaoks ei tulnud tulemus ka sugugi mitte hea. Kui see lõpuks välja tuli, siis ma olin äärmiselt üllatunud, et ei olegi mädamune ega tomateid vaja pilduma hakata," muigas Raide, kes on juba 20 aastat elanud Brüsselis.

Eelnimetatud põhjustel ei jäänud Raide peale filmi ilmumist ja head vastuvõttu ka näitlemise juurde. "Ma betoneerisin enda jaoks selle teema neljakümneks aastaks, sest see oli igas mõttes raske. Filmivõttel peaks ju olema meeskonnatöö, aga kohati oli väga selge, et inimesed ajasid omi asju. Noortel näitlejatel, kes ei olnud üldse näitlejad, oli väga raske selles olukorras hakkama saada. Keda kuulata, mida teha. Mina õppisin sellest ära ühe asja, et mitte kedagi ei tasu kuulata. Tee nii, nagu sa tunned ja oligi kõik," selgitas Raide.

Berliini filmifestivalil uuriti filmis osalenute käest palju, et kas film võeti üles päris lastekodus ja kas päriselt oli kõik nii kole. "Mul oli ikkagi päris palju selgitamist ja tutvustamist, sest inimesed tõesti ei anna endale aru sellest, mida tähendab elada vabaduses, kus sa ei pea mõtlema, mida sa räägid, kus ei ole meeletut surutist. Tuli selgitada, et see oli esimene perestroika film," rääkis Raide.

Berlinalel tehti Raidele ka ettepanek lüüa kaasa uues filmis, kuid endine näitleja andis eitava vastuse. "Filmis saab osaleda ju ka kaamera taga ja see on mul kindlasti plaanis," lisas Raide, kes Brüsselis töötab väikeses Euroopa institutsioonis, kuhu ta sattus juhuslikult tööle tõlkijana. "Sest ma otsustasin tõlkijaks õppida. Niimoodi teen ma kõike, kõigepealt lähen tööle ja siis töö käigus õpin. Täpselt samamoodi sai minust Lauri Leesi koolis prantsuse keele õpetaja," ütles Raide.