Evelin Samuel-Randvere võtab ümmarguse sünnipäeva positiivselt vastu. "Ma olin umbes 30-aastane, kui ma tajusin, et ma elan oma elu kõige vingemaid aastaid ja jätsin meelde, mis tunne see on, kui mul on praegu kõige parem olla. Ja tuleb tunnistada, et see periood on kestnud siiamaani, nüüd juba 20 aastat elan oma elu parimat aega. Ma iga päev mõtlen selle peale," rääkis Samuel-Randvere.

Kaunite Kooli lavastaja ja muusikajuht Janika Sillamaa on mõistnud, et peab mõned unistused kõrvale heitma. "Ma kindlasti ei jõua kõiki maailma riike külastada, sellega ma leppisin juba ammu. Minust ei saa tõenäoliselt enam ka arheoloogi või ajaloolast. Mul on olnud igasuguseid jaburaid unistusi ja vahepeal olen mõelnud kõrvalkarjääride peale. Aga siis olen leidnud väga veidrad asjad. Koolis tegutsedes oleme kõik nagu renessansiinimesed, kõik teevad kõike, sest väljapoolt pole võimalik inimesi palgata. Ühel hetkel avastasin endas väga suure kire lavale kostüüme teha. Nii et põhimõtteliselt olen ma kostüümikunstnik," rääkis Sillamaa.

Samuel-Randvere on enda jaoks leidnud keraamika. "See tuli kunagi tasapisi ja on nüüd päädinud sellega, et ma olen kutseline keraamik, mul on stuudio ja see on võtnud sellised mõõtmed, et hoia ja keela," naeris laulja.

Sillamaa usub, et peaaegu kõikidel Eesti muusikutel on mingisugune kõrvaltöö, vanusest ja soost sõltumata. "Põhiliselt õpetatakse, aga kes on maakler, kes on jumestaja ja kellel on mitu kutsetunnistust, kes on juristid-advokaadid, neid on päris palju ja nad elavad kahte elu, lihtsalt seda ei teata. See on väga armas ja väike maa, kus me elame, aga selleks, et ellu jääda, pead mitut asja tegema," nentis Sillamaa.

Samuel-Randvere tunneb, et tema on iseloomult selline, kellel on vaja mitu rauda tules hoida. "Kui olukord läheb emmale-kummale poole kaldu, siis see tekitab minus ärevust. Olen tegelikult läbi lisaks muusikale midagi muud teinud. See on finantsiliselt vajalik, nagu Janika rääkis, aga mulle on ka loominguliselt vajalik. Mingil hetkel töötasin ka ajakirjanikuna ja sain aru, et tegelikult ei ole vahet, kas sa kirjutad, teed keraamikat, kas sa laulad. See kõik on looming ja mul peab lihtsalt olema piisavalt loomingulist väljendust, et oleksin balansis. Ja minu puhul peab neid mitu olema," selgitas keraamikust laulja.

Omavahel kohtusid naised 14-aastaselt, kui Samuel-Randvere luges kuulutust, et Sillamaa ema juhitud kool ootab uusi liikmeid. Seal ootas Samuel-Randveret juba Sillamaa ees ja tüdrukutel klikkis omavahel kohe. "14-aastasena sa otsid kohta, kuhu kuuluda. Ma sain aru, et Janika on sama vana, sama pikk, sama pikad juuksed, me mõlemad laulsime. Saime vastastikku teineteist peegeldada, meil oli mõlemal suhteliselt piiritult vabadust ja me olime umbes neli aastat hästi intensiivselt koos. Tegime igasugust jama koos, võtsime elulöögid koos vastu," meenutas Samuel-Randvere.

Ta lisas, et eluterve konkurents käib asja juurde, aga tülli naised kunagi ei läinud. "Aga loomulikult ma mäletan seda, kui Jaak Joala, meie ühine õpetaja Otsa koolis, leidis Janika ja võttis ta kõigepealt "Jesus Christ Superstari", siis tuli Eurovisiooni asi ja korraga oli Janika ainuke kandidaat üldse. Siis ma mäletan, kuidas ühes laulutunnis sain aru, et Jaagul olid muud asjad ümbert ära kadunud ja mõtles sellele, kuidas ta leidis Janika ja tahtis ta maailmasse viia. Jaak tuli tundi, ütles, et läheb alla kohvikusse kapsapirukat sööma. Minul käis see üle pea ja ma võtsin paberid välja," rääkis Samuel-Randvere.

"Siis Jaak otsis mu üles, me rääkisime tunde, istusime Viru tänaval tema mersus ja rääkisime. Siis ta ütles mulle, et ma pean ikka tagasi tulema. Ma läksin tagasi, veidi hiljem, aga Jaak oli siis juba ise ära läinud," lisas ta.