"Kui sa oled vabaviskel, siis oled tähelepanu keskpunktis ja ma ei suutnud sellega toime tulla. Trennis õnnestusid mu vabavisked 89 protsenti, mängus 40 protsenti," ütles endine tippkorvpallur Rain Raadik.

Raadikul oli selja taga pikk ja edukas Eesti Meistriliiga karjäär, kui ta 2020. aastal ootamatult pildilt kadus. "Mul ei olnud enam mingit kontrolli viske üle. Ükski keharakk ei tahtnud enam seal trennis olla, siis sain aru, et nüüd aitab."

Raadik oli sügavas depressioonis ning samas võitles ärevushäirega. "Depressioon justkui ütles mulle, et ma ei taha enam elada, aga ärevus samal ajal kartis väga surma. Selline võitlus käis kogu aeg mu peas, see kurnaski mind kõige rohkem ära," meenutas Raadik, kes otsustas küsida abi psühholoogilt. "See oli mu kõige mustem auk, olin ikka täitsa äärepeal, valmis ära minema."

Esimene käik psühholoogi juurde ebaõnnestus, sest ühist keelt ei leitud, aga õnneks ei loobunud ta abi otsimast ning võttis ühendust Pärnu psühholoogi Toomas Kasega ning ütles talle otse, et ära anna mulle vastuvõtuaega nädala-kahe pärast, sest siis ei pruugi teda enam olla.

"Sain aru, et tegemist on minu inimesega, kui Toomas vastas, et kuule, aga kas neljapäevani viitsid elada? Must huumor, nii peabki olema," muheles Raadik. "Ma arvan, et nüüdseks olen tema juures käinud pea 40 korda. Olen ka tema juures kodus käinud, kui on SOS-olukord olnud."

Raadik meenutas, et ühel hommikul ta ärkas ja lihtsalt tundis, et kõik ongi hästi. "Ma tegin suure vea, et ise lõpetasin antidepressantide võtmise ära," ütles Raadik.

See oli kevadel. Sügiseks oli ta hullemas seisus, kui kunagi varem.

"2023. aasta oktoobris oli hetk, kus ootasin psühholoogi kohtumise ära, et teda tänada ja plaanid olid mul tehtud. Nutsin tema ees ja tema üritas mind veenda, et ma ikkagi haiglasse läheksin, et mul on ajukeemia sassis ja et see on reaalselt ravitav haigus. Võtsin ennast kokku ja läksin valvearsti juurde. Lõpuks olin ligi kolm nädalat haiglas. Mulle tehti seal elektriravi," ütles Raadik. "See oli parim otsus, mida ma teinud olen. Ma olin nii halvas seisus, et ma ei uskunud, et sellest saab välja veel tulla."

"Inimene, kes võtab endalt elu, tahab sellest valust lahti saada. Mul ei tulnud mõttesegi see, et kui ma endalt elu võtan, siis ma ju suren ja lähedased ning pere on kurvad," sõnas Raadik.

Tagantjärgi analüüsides ütles Raadik, et pikas perspektiivis päästsid teda kaks sõpra, kellel olid elukaaslastega probleemid ja kellega ta sai reaalselt rääkida. "Hommikul neli tundi, õhtul neli tundi. Sõber kurtis mulle oma muret, mina oma. Ükski terve inimene poleks viitsinud minu negatiivset juttu kaheksa tundi päevas kuulata."

Korvpalliplatsile ta veel tagasi ei igatse ning on rahul tööga, mida praegu teeb. "Ütlen ausalt, et algus oli väga raske. See lollakas mõttemaailm, et oled justkui mingis ringkonnas tuntud nägu ja kui lähed kuskile kaste tõstma, siis endal tekkis häbitunne, aga nüüd ma ei mõtle üldse selliseid mõtteid enam."

Raadik on enda sõnul kõige uhkem selle üle, et ta on suutnud tabuteemast nagu depressiooon lihtsate sõnadega rääkida. "Seda on mulle öeldud, et hea lihtne kuulata. Otsekohene, ja ma tunnen, et see on justkui minu missioon rääkida sellest võimalikult palju."

Neli aastat ei ole Raadik ühtegi korvpalliviset sooritanud. "Ringvaates" teeb ta oma esimese tabava viske pärast kõike seda, mida on pidanud läbi elama.