"Me alustasime Adelaide'ist, kus toimus Eesti Päevade festival. Käisime läbi eestlaste kogukondade Perthi linnas, kus kängukurud hüppasid maja ümber ringi, ja tõmmati läbi une Tasmaaniasse, kus oli ka folkfestival. Põhimõtteliselt nipsti ja hakkas selline Viljandi folk peale," rääkis Sepp "Ringvaates".

"Tuhandetele inimestele esinemised ja suur suvi. See kõik hakkab praegu kohale jõudma, et meil oli äkki keset jaanuari selline suur Viljandi folk," lisas Ehin, kes pole veel Eesti ajaga ära harjunud. "Ma ärkan igal hommikul kell neli, mis on siis Austraalia aja järgi selline mõnus ärkamise aeg. Veel ei ole sellest ajast veel välja saanud."

Maakera kuklapoolel elavad eestlased räägivad Ehini sõnul väga hästi. "Mõned teevad eestlastelegi silmad ette, et millist klassikalist kirjanduslikku eesti keelt on võimalik ka igapäevaelus rääkida," märkis ta.

Uus-Meremaal kõik aga nii hästi ei läinud. "Meil tekkis seal tõsisemat sorti kultuuriline-poliitiline konflikt meie sõpradega, keda me pidasime oma sõpradeks. Nad olid üks põhjus, miks me olime Uus-Meremaale lennanud. Tahtsime nendega koos jõule veeta, meil oli juba suvest saadik tehtud jõuluplaanid, aga nemad tõid meie väiksel põgusal kohtumisel välja rahvusvahelise bestseller'i "I Love Russia". See oli selles mõttes saatuslik, et meie hakkasime rääkima, kuidas me tunneme pigem kaasa Ukrainale kui Venemaale," rääkis Ehin.

Kuigi Sepp ei tundnud venemeelsust, olid enne jõule nende kohvrid ukse taha tõstetud. "See oli väga suur üllatus ja lastele väga suur pettumus, sest nad olid ka lastele sõbrad," tõdes Ehin. "See oli tegelikult suur ehmatus, et selle konflikti eest ei põgene ka teise maailma otsa mitte."

Reisile tagasi vaadates tõdes Ehin, et talle pakkust suurt elamus see, kui kalliks ta Eestit ja eesti kultuuri peab. "Väliseestlaste Eesti igatsus hakkas mulle külge," nentis ta.