Arvo Iho filmist "Naerata ometi": ettevalmistuseks kasutasime Dylani ja Joplini muusikat
Tänavu jõuab Berliini filmifestivale Berlinale Classics programmi Leida Laiuse ja Arvo Iho 1985. aastal valminud mängufilm "Naerata ometi". Kaasrežissööri ja operaatori Arvo Iho sõnul ei kasutanud nad võtteplatsil stsenaariumis olevat dialoogi, vaid noored näitlejad pidid rääkima kõike oma sõnadega.
Arvo Iho sõnul on raske öelda, miks neil Leida Laiusega nii hästi klappis. "Me olime kolm dokumentaalfilmi teinud Leidaga koos ja siis ta kutsus tegema Silvia Rannamaa "Kasuema"," ütles ta ja lisas, et seepeale sõitsid nad 1984. aastal läbi kõik tolleaegsed internaat- ja erikoolid Eestis ja said aru, et seda 1962. aastal ilmunud noorteromaani otse ekraanile tuua ei ole mõtet. "Elu oli nii palju muutunud."
Filmis üles astunud Hendrik Toompere ütles, et ta pole ise kunagi pätt olnud ja tal pole selliseid sõpru ka olnud. "Õue peal venelastega hokit mängides sai kakeldud küll, aga see oli pigem vastik asi," sõnas ta ja lisas, et ta pidi seda kaabakat endale filmis juurde tekitama.
Iho lisas, et Hendriku puhul oli taotlus see, et ta kaitsekiht on see, et ta on räme kutt, aga tegelikult oli ta väga õrna hingega inimene. "Ma isegi ütlesin, et ta oli potentsiaalne kunstnik, seal oli näha, et temast on kunstnikuhing, aga sellises keskkonnas peab olema räme kaitsekiht."
"Töömeetod oli ka see, et vähem sõnu ja rohkem muusikat, me kasutasime ette valmistamiseks väga palju Bob Dylani ja Janis Joplini muusikat," meenutas kaasrežissöör ja mainis, et muusikaga lõid nad atmosfääri ja rütmi. "Nii kaua, kuni atmosfäär ei olnud loodud, me kaamerat käima ei pannud."
"Lapsed ei rääkinud filmis stsenaariumi teksti, kui me tegime proovi, siis oli teksti järgi, aga enne võtet oli nii, et ainult oma sõnadega, sama sisu, aga oma sõnadega," selgitas Iho ja kinnitas, et tänu sellele tuli teksti väga palju tänavažargooni sisse. "See andis eheduse, sest meie peamine palve lastele oli, et ükskõik mis hetkes te tunnete, et siin on mingi vale noot, ärge seda tehke, ainult see, mis südames õige tundub."
Hendrik Toompere puhul sõltub "Naerata ometi" praegusel ajal vaadates väga palju sellest, millised kogemused inimesel elus on. "Ma ei tea, võib-olla kaasaja inimene on karastunud selliste asjade suhtes, aga minu arust see film on suhteliselt süütu," tõdes ta ja lisas, et film toimib samas siiamaani,. "See oli mulle suur üllatus, kui ma seda poolteist aastat tagasi vaatasin."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Hommik Anuga", intervjueeris Anu Välba