1999. aasta sügisel oli ETV eetris tervise- ja sotsiaalsari "Tunnel", milles räägiti tänavalaste, üksikisade, paljulapseliste perede ja puuetega laste kasvatamisega seotud probleemidest. Talve saabudes otsustas saate toimetus, kuhu kuulusid Linnu Mae, Grete Lõbu, Tiina Kangro ja saatejuht Margus Saar teha heategevusliku saate ning koguda televaatajate abiga raha paljulapselistele peredele spordi- ja vaba aja veetmise vahendite ostmiseks.

"Saate nimele me eriti tähelepanu ei pööranud. Kui oleks teadnud, et saade on eetris järgmised 25 aastat, oleks vast midagi sirgjoonelisemat välja mõelnud," muheles Margus Saar, kelle sõnul tuletati saate pealkiri "Jõulutunnel" saate senisest pealkirjast ja lähenevatest pühadest ega tähenda otseselt midagi.

Saare sõnul olid saate ajud Grete Lõbu ja Linnu Mae, kes sisu kokku panid. Juba esimese saatega pandi paika saate formaat, mis toimib edukalt siiani. "Eelnevalt salvestatud videolood olid eetris vaheldumisi saatejuhtide otseintervjuudega stuudios. Esimesel aastal oli 25. detsembril eetris viis saadet ning televaatajate abiga koguti 140 000 Eesti krooni, tänases vääringus justkui 9000 eurot," meenutas Saar, kes juhtis esimest "Jõulutunnelit" koos Diana Lorentsiga.

Vastukaja saatele oli väga soe ja toetav. "Eks me ise ka kogu aeg õppisime, kuidas ja kellega sellist saadet teha," ütles Saar ning lisas, et juba esimese aasta järel pandi alus ühele väga olulisele põhimõttele, millest on lähtutud kõikidel järgnevatel aastatel.

Kui heategevusliku rahaga osta suuski ja kelke, ei ole see väga jätkusuutlik, sest sellised asjad kipuvad katki minema. "Seepärast tegime juba järgmisel aastal koostööd Tartu ja Tallinna lastehaiglatega vastsündinute suremuse vähendamiseks ning kogusime 249 525 Eesti krooni ehk 15 700 eurot kuvööside ostmiseks," tõi Saar välja.

Et poleks juttu ainult haigustest ja lahendamist vajavatest probleemidest, on heategevussaates suur roll muusikutel, kes tulevad saatesse esinema tasuta. "See on nendepoolne panus heategevusse," lisas Saar ning meenutas vahvat aastatetagust lugu ühel väga tuisutormisel esimesel jõulupühal.

"Kaire Vilgats tuli siitsamast Tallinna külje alt, aga kuna oli hirmus lumetorm, oli tee autoga läbimatu. Kaire sumpas siis läbi paksu lume lähima suure maanteeni, kus sai juhusliku auto peale ja jõudis telemajja kohale.

"Ma ei saa ju jätta "Jõulutunnelisse" tulemata," kommenteeris Kaire, miks ei tulnud saatest kõrvalejäämine kõne allagi. Saare sõnul oli saatemeeskond sellisest suhtumisest väga liigutatud.

Heategevussaate tegemine on suur vastutus

"Aastatega sain järjest enam aru, kui suur vastutus selle saate tegemine ikka on," ütles Saar, kes alguses oli saatejuht ja hiljem ka saate produtsent. "Mingil hetkel tekkis tunne, et võiks kõrvale astuda ning aastatel 2013–2019 ma saatega seotud ei olnud."

Pärast kaheksa-aastast pausi kutsuti ta aga saate juurde tagasi. "Me tõmbasime saate kaasautorite ja saatejuhtide ringi koomale. Fookuse hoidmiseks hakkasid saatejuhid ise ka videolugusid tegema. Vaatamata sellele, et meil on väga hea toimetaja Anne-Mari Müller ja videolugude režissöör Maarika Lauri, on saatejuhid inimeste lugudega vahetus puutes. Lisaks peab saatel olema selline meeleolu, et seda kannatab jõulupühade ajal vaadata," tõi Saar välja, kui paljud aspektid peab saadet ette valmistades läbi mõtlema.

"Jõulutunnel" täidab oma eesmärki sellega, et süveneb põhjalikult mõnda sotsiaal- või meditsiini teemasse. "Me mitte ainult ei kogu raha, vaid tahame, et inimesed mõistaksid ka selle teemaga seotud inimesi ja saaksid teha üldistusi. See on saate ajakirjanduslik pool."

Saar meenutas, et 2004. aastal käsitles saade diabeeti põdevate laste elu ja pärast seda sai Tervisekassa nimekiri täiendust sealt seni puudunud vahendite näol diabeedilaste tervise jälgimiseks ja raviks.

"Paljud teemad ja probleemid, mida veerandsaja aasta jooksul "Jõulutunnelis" on käsitletud, on tänaseks saanud lahenduse ja peame olema tänulikud, et Eesti on nii palju muutunud ning kunagised probleemid unustatud," tõdes Saar.

Saate eesmärk on propageerida heategevust ka üldisemalt, näidates ilmekalt, et üheskoos on võimalik korda saata suuri ja olulisi asju.

"Kui tahate külakiike parandada või soovite lastelaagrit korraldada, pole üleriiklikku kampaaniat vaja, sest vajaliku summa saab kokku kogukondlikult heategevuslikku laata või kontserti korraldades. Teadvustamine, et selline ühistegevuse vorm nagu heategevus on olemas, on ka põhjendus, miks just rahvusringhääling "Jõulutunnelit" teeb," selgitas Saar.

Saate koostööpartnerile kehtib suur hulk nõudmisi

Saar toonitas, et kõik need 25 aastat on rahvusringhääling saadet teinud oma eelarve vahenditest, endale ühtegi senti võtmata. "Ükski partner pole meile saadete tegemise eest midagi maksnud, ükski telefonifirma pole teenustasu võtnud, kogu raha on läinud otse abivajajale. See on oluline teadmine, mida võib olla alati ei osata heategevuslike projektide juures küsidagi," lisas Saar.

Kuna "Jõulutunnel" on väljund, kus tuuakse mingi teema esile, saate toimetus aga ise raha laiali ei jaga, on äärmiselt oluline koostööpartner, kes annetatud rahaga reaalselt toimetab.

"Kõige olulisem on usaldusväärne partner, kel on vajalikud kompetentsid, näiteks arstide kogu, kes teab, mille jaoks raha kulutada ja kuidas raha jagada nii, et sellest oleks kasu võimalikult paljudele inimestele."

Sobilik partner peab Saare sõnul olema mõningase tegutsemisajaloo ja juhtimiskogemusega, kes tunneb probleemi läbi ja lõhki ning suudab annetatud raha ka hallata. "Rahakasutus peab olema läbipaistev, selleks on majandusaasta aruanded või vaatab audiitor asjad üle," lisas Saar. "Organisatsioone, kes sellistele kriteeriumitele vastavad, Eestis liiga palju ei ole."

Tänavu on "Jõulutunneli" koostööpartner vähiravifond Kingitud Elu, kelle heaks on raha kogutud ka kaks korda koroona-aastatel. "Vähiravifond on kümme aastat tegutsenud eraalgatuslik fond, mis on kogu aeg meediapildis olnud ning tõesti aitab inimesi. Neil on läbipaistev juhtimine ning nad suudavad menetleda ka suurt rahahulka."

Väike heategu kellegi teise heaks tuleb headuselainena su juurde tagasi

Väga oluline on ka see, et toetatud tegevusel või ostetud masinal oleks võimalikult pikaajaline mõju. "Toon ikka selle näite, et 2000. aastal kogusime raha kuvööside jaoks ning kui viis aastat hiljem käisime Tallinna lastehaiglas vähihaigetest lastest lugu tegemas, nägime kuvöösi sildiga "Ostetud "Jõulutunneli" rahaga" ning see tegi südame soojaks," meenutas Saar.

Haiglasse võib sattuda näiteks ema lapsega ja ema ei tule selle pealegi, et viis aastat tagasi toetas ka tema "Jõulutunnelis" kuvööside ostmist, mida nüüd on tema enda lapsel vaja.

"Just see ongi mind puudutanud, et oleme koos midagi päriselt ära suutnud teha ja meie pingutus pole läinud tühja," ütles Saar, meenutades aastat, mil koguti raha laste reanimobiilide soetamiseks ja sisustamiseks, mis "Jõulutunneli" kirjadega ringi vurasid.

On ka väga erilisi kohtumisi. "2005. aastal tegin loo perest, kus ühel pojal oli leukeemia. Selleks, et tema verd puhastada ning puhtaid tüvirakke saada, tuli doonoriks pere noorem poeg. Poiss saigi tänu vennale terveks. Loo tegemise ajal jooksis ringi ka vanem vend ja mängis klaverit."

Kaheksa aastat tagasi juhtus Saar telemajas kokku klassikatäht Sten Heinojaga. "Sten küsis mu käest, kas sa Margus mäletad, kui käisid meie juures lugu tegemas," meenutas Saar. "See tuleb nagu mingi laine su juurde tagasi ja on just see, mille pärast on tore seda saadet teha."

25 aasta jooksul on terve põlvkond uusi inimesi üles kasvanud. "Julgelt 300 lugu Eesti inimestega on selle aja jooksul "Jõulutunnelis" näha olnud," tõi Saar välja.

Edukaim saade kogus raha kõnnirobotile, kõige rohkem pahameelt tõid naiste varjupaigad

Ajaloo vast kõige edukam "Jõulutunnel" läks eetrisse 2008. aastal, mil raha koguti Haapsalu Neuroloogilisele Rehabilitatsioonikeskusele kõnniroboti soetamiseks. "Kogusime 3 491 000 krooni ehk 223 000 eurot ja kokku tehti 58 000 kõnet. Kõnnirobot aitab puudega inimest, sõdurit, kes on saanud viga, noormeest, kes hüppas tundmatus kohas vette ja insuldist taastuvat vanaisa," loetles Saar.

Kõige rohkem negatiivset tähelepanu sai 2009. aastal eetris olnud saade, mil raha koguti Eesti naiste varjupaikade liidule. "Tol aastal tehti kokku 29 000 kõnet ja saime 1,5 miljonit krooni ehk 223 000 eurot. Selle saate puhul oli kaks olulist asja. Esiteks oli raske seda saadet vaadata, sest see oli toona tundmatu teema. Rääkisime perevägivallast, rohkem rääkisid küll naised, aga püüdsime rääkida ka sellest, et mehed võivad ohvrid olla," meenutas Saar.

Palju negatiivset tagasisidet tuli selle kohta, et miks on vaja jõuluõhtul peksust rääkida. "Kirjutati, et meie peres midagi niisugust ei ole," tõi Saar välja. "Peredes, kus vägivalda oli, seda saadet lihtsalt ei saanud koos vaadata ja seepärast vaadatigi midagi muud."

Varjupaikade liit oli aga väga tänulik, et nad nii palju tähelepanu said. Nüüd teati laiemalt, et selline abi on üldse olemas ja kuidas see töötab. "On ka inimesi, kes ütlevad, et nad ei vaata "Jõulutunnelit", kui seal räägitakse vähist. Inimestel on endal mingi läbielamine või ta ei taha seda kurbust enda sisse lasta," lisas Saar.

Saare sõnul püüavad nad saadetes alati anda lootust ja näidata elu helgemaid hetki, et mure korral ei pea käed rüpes istuma jääma, vaid tegutsema ja lootma tervenemisele ja tähelepanule.

""Jõulutunnel" tahab osutada teed, kuidas see on võimalik. Hädad ja haigused puudutavad ju meid kõiki," ütles Saar. "Neid saateid tehes olen ma näinud, kuidas Eesti inimene päriselt elab ja hakkama saab ning seda läbi ekraani ka televaatajatega jaganud. Selliseid saateid tele-eetris liiga palju ei ole."

"Jõulutunnel" on ETV ja ETV+ eetris esimesel jõulupühal, 25. detsembri õhtul. Vähiravifondi Kingitud Elu saab toetada helistades annetusnumbritel: 900 4005 (5 eurot), 900 4010 (10 eurot), 900 4050 (25 eurot).