"Põhikoolis sain aru, et mulle meeldib kirjandeid kirjutada ja kuna keskkoolis see tunne aina süvenes, hakkasin üsna ruttu mõtlema, et minust võiks ajakirjanik saada," meenutab Margit, kes pole mitte kunagi ühegi muu elukutse peale mõelnud. "Klassi ees lugesin oma kirjandeid ette ikka kogu aeg, vanad klassivennad siiamaani narrivad, et kui keegi üldse ette luges, siis alati mina. Aga ma olingi selline oivik, tundsin ennast klassi ees väga hästi ja olin sõiduvees."

Ainult paar korda elus on ta ajakirjaniku elukutsevalikut kahetsenud. "Viimati kümme aastat tagasi tüdinesin inimestega suhtlemisest totaalselt ära ja tundsin ühtäkki, et ei suuda enam ühtegi intervjuud teha. Läksin perearsti juurde antidepressante küsima, aga arst ütles mulle, et võta kaheks nädalaks haigusleht, telefonitoru ei tõsta, toast välja ei lähe ning tule siis tagasi. Ja nii oligi, kahe nädala pärast olin jälle püsti ja igatsesin oma tööd, selline paadunud optimist ja sangviinik nagu ma olen," muheleb ta.

Kuna inimestega suhtlemine tuli Margitil päris hästi välja, proovis ta vahepeal psühholoogiat õppida, aga lõpudiplomini ei jõudnud, sest mõistis, et lugude vahendamine tuleb tal paremini välja kui nende lahendamine.

Margiti sõnul on ajakirjanikul see suur eelis, et kui lugu on tehtud või saade valmis, siis ei pruugi ta kunagi enam selle inimesega suhelda, kui ei taha, aga patsiendile ei saa ju öelda, et ma olen sinust tüdinud või et ma ei taha sind aidata.

Päris puhta nahaga pääsenud ei ole

Margiti esimene töökoht pärast Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri lõpetamist oli Eesti Televisioon, aga tema enda sõnul on ta multiinstrumentalist, kes on kogu elu pendeldanud televisiooni, raadio ja kirjutava meedia vahel. "Ma olen iseloomult nii püsimatu, et mingil hetkel üks meediakanal ammendub mu jaoks. Kui olen pikalt telesaateid teinud, tahan teha raadiot ja siis vahelduseks jälle kirjutada."

Kui Margit 80-ndate aastate teisel poolel ajakirjanikuna alustas, ei olnud inimeste intervjuuga nõusse saamine üldse keeruline. "Mäletan, et koos Madis Jürgeniga tuli meil mõte teha Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütliga tema Tartu kodus intervjuu. Olime kuskilt kuulnud, et Arnold suitsetab oma saunaahju lõõris räimi. Mõeldud-tehtud, helistasingi Toompeale ja küsisin Arnold Rüütlit. Sekretär vastas, et hetkel teda pole. No palusin siis endale tagasi helistada, Margitile televisiooni. Mõne aja pärast heliseski telefon ja torust kostus: "Kas Margit kuuleb, Arnold Rüütel siin."

Praegusel info ülekülluse ajastul tuleb aga kurja vaeva näha, et inimesi intervjuuks nõusse saada. "Üha rohkem pean ma neid meediast väsinud inimesi sada korda paluma, et nad intervjuu annaks. Sageli olen ma ise sellest sama tüdinud, kui need, kellele ma helistan," naerab Margit.

Kuigi reeglina saavutab ta intervjueeritavatega usaldusliku suhte, siis päris puhta nahaga ei ole oma töös pääsenud temagi. "On paar inimest, keda nähes ma ikkagi tunnen vajadust minna teisele poole teed, sest erinevatel põhjustel ja vastastikuste arusaamatuste tõttu ei ole mul õnnestunud nendega asju ära klaarida."

Pikk ajakirjanduskarjäär on kätte maksnud

Üldiselt on aga mitukümmend aastat pikk ajakirjanikukarjäär Margitile heas mõttes kätte maksnud. "Ma tunnen nii meeletult paljusid inimesi, mul on nendega ühine ajalugu, ühised kokkupuutepunktid ja ma tean nende kohta asju, mida pole võimalik kuskilt välja guugeldada ega sotsiaalmeediast leida. Mul on ka üsna hea inimeste eluseikade mälu. Ma mäletan meie kunagisi jutuajamisi, detaile ja seiku, tean kohvilaua jutte ning suudan niidid punuda võrguks, mis lõpuks inimese ümber selle saate aura tekitavad," avab Margit oma portreesaadete ja persoonilugude telgitaguseid.

"Ma tean, kes mulle oskavad sellist infot anda, mida üldiselt veel ei teata. Räägin portreteeritava lähedaste, kolleegide ja lastega. Usun küll, et suudan igast inimesest kullaliiva välja pesta," selgitab Margit, mis teda intervjuu tegemisel käivitab.

Väga oluliseks peab ta intervjueeritavaga silmast silma kohtumist. "Ma absoluutselt ei taha teha telefoniintervjuud. Kohtumine on hädavajalik, sest siis ma näen ja tajun enda vastas istuvat inimest hoopis teistmoodi. Kuidas ta küsimustele vastab, kuhu vaatab, mis teda häirib. Ajakirjanik peab kindlasti olema ka väga hea psühholoog."

Portreesaadete tegijaks tänu Tõnu Kilgasele

Lisaks lugematutele tele- ja raadiosaadetele on Margit teinud ka neli dokumentaalfilmi. "Afganistani armid" jutustab Afganistanis sõdinud meestest, "Veebel, Vonn ja Leetse mõis" räägib lagunenud ning ajaloole jalgu jäänud Leetse mõisast, abikaasaga kahasse tehtud "Pöide. Vaikiv tunnistaja" jutustab loo Eesti vanimast pühakojast ja "Viru.Vabaduse saatkond" portreteerib ehitist, mis on ühtaegu nii monument kui ikoon.

"Kui mõnda ääretult põnevat inimest intervjueerid või mõne erilise koha avastad, jääb tavalisest artiklist või lühikesest teleloost nii palju huvitavat materjali üle ja siis mulle hakkabki tunduma, et sellest inimesest või paigast on vaja raamat kirjutada või film teha," selgitab Margit, kust tuli inspiratsioon täispikkade dokfilmide tegemiseks.

Legendaarsete portreesaadete tegija sai Margitist aga tänu ühele omaaegsele väga populaarsele saatesarjale. ""Tähelaev" oli minu karjääris teedrajava tähtsusega. Olin alguses väga ehmatanud, kui toimetuses öeldi, et Tõnu Kilgas ise soovis mind tema persoonisaadet juhtima. Ma enda arvates ei tundnudki teda eriti."

Margiti sõnul oli Kilgas väga kihvt inimene, koos oma "agadega". "Ütlesin, et mingit paraadsaadet ma temast tegema ei hakka. Kui teeme, siis räägime ka teemadel, millega ta elus on pidanud tegelikult maadlema nagu ema surm ja keerulised suhted naistega. Ma olin veendunud, et suure portreesaate saab teha nii, et on huvitav, aga samas ei ole kollane. Teadsin, et inimese eraelulisi seiku saab kajastada taktitundeliselt ja sõnaosavalt ning nii, et see poleks maitsetu. Kilgas oli nõus, saade tuli aus ja me olime Tõnuga sõbrad tema elupäevade lõpuni. Sellest saatest sain aga julguse, et ka nii võib teha."

Intervjuud järjekindlalt vaikivate kultuuritegelastega

Kõige magusam tunne ajakirjaniku ametis on see, kui saad rääkima inimese, kes tavaliselt on vait. "Minu viimane suur töövõit oli intervjuu Jaak Tuksamiga, vot selle saavutuse üle olen küll väga uhke."

Järjekindlalt vaikivate kultuuritegelaste intervjuuks "ärarääkimise" eesmärk on Margiti jaoks olulise info talletamine järeltulevatele põlvedele. "Kui inimest enam ei ole, siis mis jääb temast järele? Kas ajakirjanikud ja lähedased hakkavad mälestuste põhjal inimese kohta raamatuid kirjutama või räägib inimene eluajal ise oma töödest, tegemistest, mõtetest ja kõigest olulisest, mis väärib jäädvustamist meie kultuurilukku? Et info tuleks otseallikast ning selle vahele ei jääks teiste inimeste tõlgendamisruumi. Just seepärast on oluline saada kõnelema ja rääkima inimesed, kes on Eesti kultuuri- ja ühiskonnaloo poolest olulised, aga keelduvad aastaid kategooriliselt intervjuudest."

Tänu oskusele kõik vaikivad korüfeed rääkima meelitada on Margitil teles valminud kümned portreesaated. "Maria Klenskajale suutsin selgeks teha, et oleks lausa kuritegu ainult enda teada jätta see tohutu kultuurilooline info, mida ta valdas. Meil oli Mašaga ühine sõpruskond, käisime korra aastas Rita Raavel Tarvastus külas ja niimoodi, pika masseerimise tulemusena sündiski persoonisaade Maria Klenskajaga."

"Pealtnägija" toimetuses õppis ka valusamaid küsimusi küsima

Kahe viimase aasta jooksul on Margit "Pealtnägija" toimetuses töötanud kõrvuti Eesti kõige professionaalsemate ajakirjanikega ja neilt väga palju õppinud. "Ma julgen nüüd ka oma portreesaadetes valusamaid küsimusi küsida. Pead oskama küsida nii, et inimene ei tunneks end solvatuna. Kui inimene ei taha su küsimusele vastata, siis ta ei vasta, aga mõnikord mõnele ebamugavale küsimusele vastates üllatab see intervjueeritavat ennastki. Ja kõige suurem vedamine on, kui ta järgmisel päeval sulle tagasi ei helista ega palu öeldut saatest välja lõigata."

Kaks aastat tegi Margit Vahur Kersna kutsel ülipopulaarset sarja "Sind otsides", mis viis kokku inimesi, kes elasid teine teisel pool maakera. Pered, kes polnud aastakümneid kohtunud või suisa mitte kunagi üksteist näinud ning vahel polnud nad teineteise olemasolust üldse teadlikudki.

"Oli perelugusid, kus saade oli juba suures osas valmis, aga viimasel hetkel otsustasime selle kohtumise ehk terve saate siiski ära jätta, sest mis mõtet on pojal isaga kohtuda, kui isal ei ole oma lapse vastu mitte mingisugust huvi," meenutas Margit saatesarja, mille tegemiseks sõitis ta võttegrupiga läbi täiesti uskumatud kohad Venemaal ning endistes NSVL riikides.

Tänu oma tütrele sündis elulooraamat Ita Everist

Suur tükk Margiti südamest kuulub kirjutavale meediale. Pikki aastaid töötas ta ajakirjas Eesti Naine. "Ühel hetkel tundus peatoimetajale, et ajakirjal võiks olla oma raamatusari ja kellest siis veel, kui mitte Ita Everist pidi saama esimese raamatu kangelane.

"Alguses tundus see täiesti võimatu mõte, aga tasapisi hakkasin kirjutama, ja mingil hetkel oli mul kogu raamatumaterjal koos, tehtud said intervjuud Ita pere, kolleegide ja sõpradega ning puudu oli ainult üks, see kõige olulisem – intervjuu Ita endaga," meenutas Margit.

"Viimases hädas läksin pärast üht Draamateatris toimunud lasteetendust Ita garderoobi. Mul oli kaasas mu tütar, pruunide silmadega väike südametemurdja, kes oli Itale joonistanud kassipildi. Teadsin, et Ital on nõrkus väikeste laste vastu ning suutsin sel ajal, kui Ita mu lapsega tegeles, intervjuu jaoks tema jah-sõna välja võluda. Vana kooli daamina ta pidas oma lubadust, ajasime kümneid tunde juttu, kuigi mitmel korral kurtis mulle, et miks ta ometi selle lubaduse pidi andma. Saime temaga hästi läbi, julgen isegi öelda, et olime Itaga kamraadid."

Sellest erilisest intervjuust on Margitil kodus diktofonil materjal, mida Ita jutuajamise käigus talle usaldas, aga mida ta ei lubanud raamatus avaldada.

Lisaks Kersti Kreismanniga kahasse kirjutatud elulooraamatule on Margit kirjutanud raamatu ka Jaak Joalast. Kirjastuses "Hea lugu" sündis mõte raamat teha ning oma nõusoleku andis ka Jaagu lesk Maire. "Tol hetkel läks lahti klaperjaht ja korraga kirjutati kolme erinevat raamatut Jaagust, aga Maire ütles, et üks raamat võiks olla selline, millel on Jaagu pere silm peal," meenutas Margit.

Margiti arvates on Eesti nii väike, et ajakirjanik lihtsalt ei saa endale vääritut käitumist lubada, sest ajakirjanikul on vahel vaja, et keegi tema eest hea sõna kostab.

Kui sa midagi teed, siis tee seda rõõmuga

Meeletult elurõõmsa ja positiivse inimesena on Margitil elu jooksul olnud mitmeid motosid, mis rasketel hetkedel aitavad. "Mõned aastad tagasi üht raadiointervjuud tehes jäi mind kummitama Aivar Pohlakult kuuldud mõte "Kui sa pead midagi tegema, siis tee seda rõõmuga!" Mõtlen sellele siis, kui mingi töö tundub tüütu ja pole tahtmist isegi alustada.

Üks elupäästev ja -tark ütlemine meenub Margitile veel. "Aastaid tagasi käisin oma tütrel lauluringis järgi ja teiste lapsevanematega juttu ajades virisesin, et mul on liiga palju asju kukil. Üks isa, kes vist oli budist, vaatas mulle otsa ja küsis: "Kas on võetud või on pandud?" Hakkasin mõtlema ja äkki mul selgines. Kõik asjad, mis mul tol hetkel kukil olid, olin ma ju ise vabatahtlikult enda kukile võtnud! Mitte kedagi teist ei olnud mul süüdistada, keegi polnud mind millekski sundinud. See avas mu silmad."

Suure Itaalia familia madre ja nonna

Viimasel paaril aastal on Margit teadlikult oma töökoormust vähendanud, et ajakirjanduslike tööülesannete kõrval aina rohkem oma igapäevaellu mahutada veel üks amet – vanaema oma. Margit on vanaema kahele imearmsale poisipõnnile. Vanaemaks sai ta tänu poeg Juhanile, kes ema jälgedes astudes on samuti ajakirjanik, pendeldades ema eeskujul telemaja ja raadiomaja vahel.

"Ma pean ennast piisavalt heaks vanaemaks ning loodan, et olen saanud aidata oma poja pere elu kergemaks teha. Hea meelega viskun paar korda nädalas džotile, et anda noortele aega, kui näen, et nad on tõesti energiast tühjad ja väsinud. Võtan siis lapselapsed Lennarti ja Konradi ning veedan nendega aega. Noorema lapselapse Konradiga oli meil just ajalooline sündmus, käisime esimest korda koos loodusmatkal, mis on meie pere suur ühine hobi," heldib ta, kui juttu tuleb tema viimaste aastate olulisimast rollist.

Vähemalt korra nädalas püüab ta valmistada oma suurele perele ühislõuna, kus on kohal Margiti ema ja isa, kõik lapsed ning lapselapsed. "Kuna noortel on tänapäeval nii palju kohustusi ja vähe aega, siis saan omalt poolt aidata vähemalt sellega, et noored ei pea igal õhtul perele sooja sööki tegema. Tavaliselt istub laua ümber kümme inimest ja me oleme nagu üks tõeline Itaalia familia," muheleb nonna (vanaema – toim.) Margit.

Roomas ümber abikaasa ja anus, et võtame koera

Lisaks lapselastele on Margit väga suur loomasõber ning ei kujuta oma elu ilma neljajalgse sõbrata ette. Kuus aastat tagasi läks taevastele jahimaadele pere nunnupall kolmteist ja pool aastat vana taks Tuuli.

"Kaks kuud läks mööda ja ma roomasin ümber oma abikaasa ning palusin põlvili, et võtame uue koera. Abikaasa ei saanud alguses Tuuli lahkumisest sugugi üle, aga ühel hetkel lihtsalt sõitsin Lätti ja tõin sealt väikese vizsla. Pipa on taksi nägu, aga kaks korda pikemate jalgadega."

Väga varases nooruses nakatus Margit reisi- ja matkapisikuga, mis on tänaseks päevaks juba krooniliseks muutunud. "Ma ei saa üldse ilma seiklusteta," kurdab Margit, kelle kevad, suvi ja isegi sügis on reisiplaane juba tihedalt täis tipitud.

"Ilmselt tuleb tööga veel rohkem tagasi tõmmata," mõtiskleb ta. "Praegu on hea ära kasutada olukorda, kus tütrel pole elukaaslast ja seepärast saan Minnaga kaheks nädalaks Iirimaale matkama minna. Suvel tahan kindlasti lastelastega telkima minna," loetleb ta ning on raudkindel, et suudab ka pere kõige noorematest liikmetest matkasellid kasvatada.

Sünnipäevahommikul on kohver pakitud, aga sihtkoht teadmata

Oma sünnipäevahommikul on Margit aga ise esimest korda elus olukorras, kus kohver on pakitud, aga reisi sihtkoht täiesti teadmata.

"Selleks tuleb 36 aastat abielus olla, et abikaasa sulle sünnipäevaks üllatusreisi teeks," itsitab Margit. "No ma ise pressisin selle talt välja, aga kahjuks pole ta siiani mulle öelnud, kas kaasa tuleb pakkida bikiinid või mäesuusad."