Suure tuulega võib muusik Siim Aimla maapealsete tööde ja tegemiste jaoks kadunud mees olla, sest juba mitmeid aastaid käib ta just siis purjelauatamas ehk surfamas.

"Kui tuult on liiga vähe selleks, et surfamisest täit mõnu tunda, lähen purjetama, sest iga tuul tuleb ikkagi ära kasutada," lisas Aimla.

Muusik meenutas, et kui ta selle hobiga alustas, oli merehaigus ikkagi päris karm, nii et koolitunde on ta sellepärast edasi lükanud küll, et merele minna.

"Kontserte ma ära jätnud ikkagi ei ole, aga üks kord Pärnus juhtus küll nii, et ma heliproovi ajal jooksin püüdma enda jaoks natuke liiga suurt tuult, kukkusin ja käsi oli nii haige, et ei saanud kätt autovõtmeni küünitada."

Kontserdi suutis ta kuidagi ära anda, aga Tallinnasse jõudes läks kohe traumapunkti.

"See on tohutu rahulolu, mida ma merelt saan. Võib olla on purjelauatamise juures see võlu, et ma olen seal alati üksinda. Isegi siis, kui kaugemal on veel sõitjaid. Kõva tuulega purjelauatades on see hea viis, kuidas saada mõtted muusika juurest vabaks. Need on väga mõnusad mõtted, aga ajul on ilmselt vaja neist muusikamõtetest vahepeal ka puhata, sest merel pead mõtlema ainult sellele, mida sa seal laua peal parasjagu teed," tõi Aimla välja.

"50 aastat ei tähenda mitte muhvigi," lisas Aimla, kes sai hiljuti 50-aastaseks. "Viimati muretsesin oma vanuse pärast siis, kui sain 25-aastaseks. Pärast seda pole ma vanuse teemale enam keskendunud."

Aimla tõdes, et elu on teda hellitanud ja teinud võib olla isegi ülbeks. "Ülbus peitub selles, et ma olen suhteliselt palju lugenuna kujundanud oma suhtumise, et õnnel ja elutarkusel on mingisugune seos. Aga seda saab väita inimene, keda elu on hellitanud. Tarkust nii palju peab aga olema, et õnn ära tunda."

Aimla jaoks on õnne valem väga lihtne. "See on väga tore, kui tööelus läheb hästi, sa teed tööd, mis sulle väga meeldib, sul on vahvad hobid, aga õnn peitub minu jaoks teistes inimestes. Kõik me tahame hoida ja armastada kedagi ning et keegi meid hoiaks ja armastaks."

Aimla tõi ka välja, et ta on pidanud tegema karme, aga vajalikke samme, et seda saavutada.

"Minu muusikuelu on olnud ka juhuste mäng. Ma ei mäleta, et oleksin tahtnud muusikuks saada. Algus läks kõik kuidagi voolavalt ja minu tahtest hoolimata. Muusikakoolis koos sõpradega kõik see kuidagi juhtus. Umbes 30. eluaasta künnisel sain aru, et ahah, ma vist olen siis džässmuusik ja see on ju väga lahe, paneme edasi."

Aimla sõnul on praegu levimas üks tobedavõitu trend, kus küsimusele "Kuidas sul läheb?" vastatakse peaaegu alati "Jube kiire on!"

"Mina pean uhkeldama, et lõpetasin umbes viis aastat tagasi sellise sõna nagu "kiire" enda suhtes kasutamise. Ja uskuge või mitte, see kõlab nagu Vikerraadio pastori jutt, aga see on muutnud mu elu väga palju. Mul ei ole tõesti kiire. Aeg-ajalt tegelen päris mitmete asjadega, aga mul pole kuhugi kiiret, pole paanikat ja seepärast soovitan seda soojalt kõigile," selgitas Aimla. "Kõikidest tegemistest võib teha tohutu elevandi ja vastupidi ka, võib lihtsalt rahulikult kulgeda."

Kuula järgi: Klassikaraadio ülekanne. Jõulujazz 2024. Siim Aimla 50