Kostüümikunstnik Mare Raidma: 80-ndatel käisime vabrikutes kangajuppe nuiamas
Üle 40 aasta kostüümikunstnikuna töötanud Mare Raidma meenutas "Prillitoosis", et kõige keerulisem oli töötamine 1980. aastate lõpus, mil poed olid tühjad ning kostüümide jaoks käidi vabrikutes kangajuppe palumas.
Pea 50 filmi juures töötanud kostüümikunstnik Mare Raidma jõudis filminduseni pooleldi läbi juhuse. Kunstikeskkoolis õppides soovitas õpetaja Raidmal ruumikujundust õppima minna, kuid kuna tooli tegemine ebaõnnestus jäi ta konkursist välja. Kui ta aasta hiljem uuesti eksamile läks, soovis ta hoopis inimesi joonistada. "Kus saab inimest kõige rohkem joonistada? Muidugi moekunstis. Siis läksingi kunstiakadeemiasse," rääkis Raidma.
Filmid hakkasid teda juba kooli ajal huvitama. "Film aitab ajas rännata. Saab nii vanaaegseid kui ka kaasaegseid asju teha. See võlus mind," selgitas Raidma ning lisas, et filminduses töötamine nõuab kindlat närvi. "Kui närvikava vastu peab, siis sa jääd, saad pisiku külge. Kui närvikava vastu ei pea, siis need inimesed kukuvad selle teema pealt ära. Mina pidasin vastu ja olengi jäänud."
Filmi tarbeks kostüüme kujundades paneb Raidma ennast tegelase kingadesse. "Tavaliselt alustan sellest, et loon iga karakteri kohta oma karakterikaare. Mõni inimene ei muutu, temaga on lihtsam, aga mõni tegelane muutub filmi jooksul. Sõltuvalt tüpaažist loon kõigepealt tegelasele värvigamma, kujutan ette, missuguseid materjale ta võiks kanda, kas ta ostab riideid poest või saab sekkarist, paneb juhuslikke esemeid kokku või on rohkem maitset ja sätib asju. Lähen mõttes tegelase nahka ja tema garderoobikapi juurde, võtan selle lahti ja vaatan, mis asjad mul seal sees on," kirjeldas ta.
Filme kujundades lähtub Raidma stsenaariumist ja režissööri soovist. "Me teeme režissööri filmi, ega mina ei lähe kunstnikuna ennast demonstreerima sinna. Me teeme sellist filmi, mida režissöör tahab."
Kostüümikunstniku jaoks oli eriti keeruline 1980. aastate lõpp. "Kauplused olid tühjad ja midagi müüa ei olnud. Käisime Keila vabrikus mingisuguseid praakotsasid nuiamas, Sindi vabrikus käisime ka, saime kangajupikesi. Paar filmi olengi nii teinud, et riba riba kõrvale ajanud. "Rahu tänav" oli üks nendest filmidest," kirjeldas ta.
Oma viljakale karjäärile tagasi vaadates märkis Raidma, et kõige keerulisem oli teha Elmo Nüganeni filmi "1944". "Tellisime Saksamaalt vorme ja replikaid, sõjaväesaapad ja kõik see on tõsine teema, aga meie näitlejad olid kümme tundi päevas niiskes liivas kaevikus ja siis selgus, et need saapatallad hakkasid lahti tulema. Kui me olime 12 tundi tööd ära teinud, siis ülejäänud neli tundi kleepisime ja õmblesime öösel taldu tagasi, et hommikuks jälle võttesse minna," meenutas ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Prillitoos"