Mihkel Kärmas: pissihäda kosmose piiril pani teaduskatse ohtu

"Pealtnägija" tähistab Menu portaalis 25 aasta möödumist esimesest saatest saatejuhtide meenutustega olulistest momentidest, mis saatetegemise jooksul ette tulnud. Mihkel Kärmas meenutas, kuidas viimasel hetkel saatejuhti tabanud looduse kutse pani ta keset kosmosekatset keerulisse olukorda.
Aastate jooksus oleme korduvalt oma lugudega põhjustanud skandaale ja paljudel närvi mustaks ajanud, aga alati püüdnud televaatajani tuua ka positiivset ja harivat. Üks ühtaegu peadpööritav ja tippteaduslik projekt viis meid sõna otseses mõttes kosmose piirile.
Nimelt leiutasid eestlased lihastoonuse mõõtmise seadme Myoton, mis sobis muuhulgas astronautide tervisliku seisundi mõõtmiseks ja seda eriti pikkadel missioonidel nagu viibimine Kuul või koguni reis Marsile. Et aga rahvusvahelisele kosmosemissioonile kvalifitseeruda, pidi eesti vidin esmalt läbi tegema kaaluta oleku katsed.
Niisiis pandi 2012 aasta suvel kokku katsejäneste tiim, kuhu kuulusid tippsportlased-jalgratturid nagu Erki Pütsep ja Grete Treier ning üks koht eksperimendis eraldati ajakirjanikule ehk minule. Katse viidi läbi Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) egiidi all ja toimus Prantsusmaal Bordeaux's, kus hulk teadlasi pandi oma aparaatidega spetsiaalsesse kaaluta oleku lennukisse.
Et üldse pardale pääseda, pidime varem läbima hulka terviseteste, turvabriifinguid ja vahetult enne õhkutõusu süstiti osalejatele kohustuslikus korras ka mõõdukat rahustit skopolamiini, et süda pahaks ei läheks. Nimelt tekitatakse lendavas laboratooriumis kaaluta olek sellisel moel, et suur Airbus 300 lennuk teeb nagu ameerika mägedel paraboole, mis tähendab, et algul tekib mitmekordne raskusjõud ja seejärel umbes pooleks minutiks kaaluta olek.
Konkreetse eestlaste eksperimendi jaoks seoti neli katsejänest, seal hulgas mina, algul põranda külge kinni, et me ei triiviks kaaluta olekus minema ja oleks parem meie kehadel mõõtmisi teha. Olin just rihmadega kinnitatud, kui järsku tekkis (küllap hommikusest kohvist ja adrenaliinist) väljakannatamatu pissihäda. Kujutage ette olukorda – tähtsa eksperimendi alguseni on aega loetud minutid, suur hulk tähtsaid asjapulki on stardipakkudel ja mul on vaja WC-sse minna!
Pole parata, mind seoti lahti ja läksin lennuki tagaosasse, kus oli eraldi spetsialist, kes käimlaga tegeles. Tema andis tühja kokakoola pudeli, kuhu sisse tuli oma häda teha, sest – teate ju küll – kaaluta olekus hakkavad vedelikud heljuma.
Pikk jutt lühidalt. Õiendasin oma asja ära, olin mõne minuti varuga enne tähtsa eksperimendi algust omal kohal tagasi ja kõik läks õnnelikult. Kokku tehti ligi kolmkümmend parabooli, millest viimaseid saime juba vabalt nautida. Kaaluta olek on kirjeldamatult äge, ühel hetkel põrand nagu lihtsalt vajub su alt ära, jääd õhku hõljuma ja saad igas suunas keerelda. Oluline on õigel hetkel mitte pea alaspidi olla, sest kaalutusele järgneb prantsatamine põrandale, kui raskusjõud järsku naaseb.
Sedalaadi teadusprojektid võtavad väga pikalt aega ning lõpuks jõudis eestlaste seade Myoton rahvusvahelisse kosmosejaama ISS alles kevadel 2018 ning tore on mõelda, et mina andsin sellesse väikese panuse mitte ainult kajastajana vaid ka katsejänesena.
Pealtnägija tegi 2012. aastal kaaluta oleku katsetest kaheosalise loo. Esimest osa näeb siit, alates 26. minutist. Lugu jätkub siin, alates 27. minutist.
2017. aasta sügisel tegi "Pealtnägija" loo, kuidas reaalsed astronaudid eesti seadet kasutama õppisid. Myoton lähetati lõpuks kosmosesse 2018. aasta kevadel.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor