Piia Osula: viimased kõned ja faktitäpsustused tegin otse sünnituspalatist
"Pealtnägija" tähistab Menu portaalis 25 aasta möödumist esimesest saatest saatejuhtide meenutustega olulistest momentidest, mis saatetegemise jooksul ette tulnud. Piia Osula meenutas, kuidas tehes lugu aktivistide võitlusest puurikanade munade vastu, käis pinev võitlus ka teisel rindel: kas enne sünnib saatelõik või tema teine laps.
Olen "Pealtnägija" toimetaja juba viiendat aastat. Olin ise vaid paar aastat vanem, kui ema õhtul suurte palvete ja mangumise peale siiski telekat lubas vaatama jääda, kust jooksid parajasti esimesed osad "Pealtnägija" saatest. Täna, 25 aastat hiljem on isegi veider, et mõned hetked juba veerandsada aastat tagasi pärit telesaatest toonasele 7-aastasele minule nii eredalt meelde on jäänud. Üheks neist on legendaarne lugu vendade Voitkade vahistamisest.
Toona ei osanud veel tahta ega unistadagi, et kunagi satun ise "Pealtnägija" toimetajana juba ise sündmuste keskele ja keerisesse. Nende nelja ja poole aasta jooksul on kõige eredamalt meelde jäänud kõiksugu inimlikud kohtumised: olgu nendeks elundidoonorite lähedaste lood, haavatud ukrainlaste Eestisse ravile toomine või hoopis Afganistanist läbi noatera Eestisse põgenenud Ali läbielatu.
Aga lustliku poole pealt jään igavesti "Pealtnägija" sünnipäeva lähistel meenutama hoopis ühte teist sünnipäevaga seotud lugu. Nimelt olin pikalt ette valmistanud saateosa sellest, kuidas aktivistid nõudsid jõuliste kampaaniatega poodidelt puurikanade munadest loobumist. Loo tegemine võttis aga üksjagu aega ning samal ajal käis põnev võitlus: kas enne valmib saatelõik või sünnib minu teine laps. Juhtus nii, et viimased kõned ja faktitäpsustused tegin siiski otse sünnituspalatist.
Toimetaja: Rasmus Kuningas