Toretalu maisilabürindi looja: meil talus kogu aeg fantaasia lendab
Toretalu perenaine Kristi Sakk rääkis "Vikerhommikus", et maisipõllule kerkiva hiigellabürindi jaoks on tarvis ruudulist paberit, 600 pulka ja trimmerit. Tema sõnul on maisipõllule trimmerdatud Noa laeva pilt inspireeritud aina jaburamaks muutuvast maailmast.
"Tänavused esimesed maisilabürindi külastajad oli inimesed, kes on kõikidel aastatel käinud ja kes olid juba 13 korda põllul," ütles Kristi Sakk Toretalust. "Külastajatega suheldes oleme aru saanud, et inimestele meeldib otsida, labürindimäng on ju tegelikult otsimismäng, millel on kuus lõpp-punkti. Kui kõik kuus kontrollpunkti on leitud, siis on autasuks kommid."
Sakki sõnul lähevad inimesed labürinti sisse ühe näoga ja tulevad välja hoopis rõõmsamate nägudega. "Meie juurde jõuavad ainult ägedad inimesed," on Sakk kindel.
13 aastat tagasi algus saanud ideest on saanud oodatud traditsioon. "Meile lihtsalt meeldib teha neid labürinte. Alguses tahtsime teha põõsalabürinti, aga see on päris kulukas ettevõtmine. Kuna alguses polnud finantsi, siis mõtlesime, et teeme maisi sisse. Maisi sees on see eelis, et ma saan igal aastal uue pildi teha."
Sakk meenutas, et kõige esimene pilt oli kikilipsuga ilves. "Alguses pelgasime seda teha, kuna mõtlesime, et arvatakse, et me tögame presidenti. Lõpuks tuli välja, et arvati, et me poeme presidendile. Aga meile lihtsalt tundus toona, et see on nii vahva pilt, et proovime teha. Eelmisel aastal oli pildiks rohepööris."
Üldiselt valib Sakk koos abikaasaga pildi selle järgi, et pildil oleks ka mingi laiem mõte. Tänavuseks pildiks on Noa laev. "Kui me siit maainimese pilguga vaatame, siis on praegu ikka väga jaburaid asju juba. Pildi juurde kirjutasin ka üsna emotsionaalse kihutuskõne, et kõik on juba nii jabur, et tundub, et maailm vajab juba päästmist. Ja siis plahvataski, et aga kes päästab maailma? Sealt tuligi mõte teha Noa laev."
"Hakkame labürindi loomisega pihta, kui mais on põlvekõrgune ja joonistame ruutudesse. Võtame pulgad, viie-hektarilise pildi jaoks läheb vaja 600 pulka, tekivad kujuteldavad ruudud ja siis joonistame ruudulise paberi pealt pildi põllu peale. Nii nagu meid lapsena õpetati pilte suurendama. Minu käes on see pilt ja abikaasa käes trimmer ja mina siis muudkui näitan ette," kirjeldas Sakk, kuidas pilt põllule saab.
"Me mõlemad abikaasaga oleme Põltsamaa kandis sündinud ja olemegi sisuliselt koju jäänud," selgitas Sakk, miks nad just Toretalus toimetavad. "Meie talu on algusest peale kogu suve külastajatele avatud. Kui tuled ja ostad pileti, siis saab igal pool ringi vaadata, meie ei peida oma poolikuid töid ära ja ei tõmba linti ette, et siin on eraala. Me ei ole pidanud kordagi seda kahetsema, inimesed suhtuvad väga lugupidavalt ja vaatavad väga rahulikult ringi. See on elustiilitalu. Meie talu sihiks on see, et me teeme kõik ise. Meil ei ole töölisi, kui me midagi teha ei jõua, siis me ei jõua."
Sakki sõnul talus kogu aeg fantaasia lendab ja tihti küsitakse, et kust teil see labürindi mõte tuli. "No ei teagi, istume abikaasaga teine teisel pool lauda, arutame, lõpuks on meil mõte ja kõik peavad seda enda omaks."
"Mõelge sellele, miks peaks just mina olema Noa laeval, sinna ju kõik ei mahtunud," soovitas Sakk.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Margit Kilumets ja Sten Teppan