Laine jaaniaeg on aastati erinev. "Mõnel aastal on meil väga tihe graafik. On olnud selliseid jaanilaupäevi, kus on kolm-neli esinemist. Kihutame Laagrist Lasnamäele ja Lasnamäelt veel kolmandasse kohta. /.../ On ka selliseid aastaid, kus istud kodus jaanitule ümber," sõnas Lilje. "Seda on küll harva, aga õnneks on tõesti ette tulnud, et saab ka ise nautida," lisas Põllu.

Ansambli pika karjääri jooksul on tulnud ette ka väga raskeid aegu, mil naeratav esineja tegeles lava taga kaotusvaluga. "Kui ma olin 33-aastane, siis kaotasin ühel aastal mõlemad oma vanemad. Kaks aastat hiljem ka oma abikaasa. Tugi kadus ära. Eks ma põdesin neid asju, aga varietees pidi keep smiling'ut edasi tegema ja tööd tuli teha. Ega sellest ei pääsenud," tõdes Põllu.

"Ise me rääkisime, et meil oli tõeline sõjarežiim. Sul võis kodus olla keegi väga haige või lausa surnud, aga lavale pidid ikka minema, sest olid sel hetkel asendamatu. Ja nii me läksimegi. Kuidagi oli nii, et kohe, kui lavale astud, tulebki mask ette. Suhtled publikuga, oled avatud, kena. Ei võta seda muret, ängi ja traumat kaasa," lisas Lilje.

Sama kehtis haiguste puhul. Kui normaalne kantselei töötaja võtab tugeva bronhiidiga haiguslehe, siis Lilje sõnul neil sellist võimalust polnud, et kodus nädal aega jalga puhata. "Meie pidime ikkagi lavale minema ja laulma ja kõik tuli alati välja," sõnas Lilje Vikerraadio saates "Päevatee".

"Pikkadel Venemaa ja Siberi reisidel on küll nii lauldud, et on 40 palavik, täiemahuline angiin, vattkuub seljas, lavale ei jaksanud minna, aga lava tagant oma häält ikka laulsid," kinnitas Põllu.

"Publik ei saagi sellest aru, aga nad ei peagi seda teadma," muigas Lilje.

Ainult laulmisest ei piisa

Sõjakooli võrdlusele andsid tuult tiibadesse ka tõsine ettevalmistus. Lilje oli väga šokis, kui ennast ühel hommikul Endla teatrist balletitantsija ja koreograaf Kalju Saarekese tantsutrennist avastas. "Saareke ütles kurja häälega: "Mis see olgu! Kanajalad! Tõsta siia! Tee seda!". Riidles mis jube," meenutas Lilje, kes lisas, et meelelahutajatena lihtsalt laulmisest ei piisanud.

Laine esinemiste hulgas leidub isegi selliseid, kus laulmist kavas polnudki. Selline leidis aset Pirital Kihnu Jõnni kõrtsis, kuhu Saareke Lainet aktiivselt esinema kutsus. Kuna kõrtsis mikrofone polnud ja Laine oli parajasti katsetamas erinevaid viise, kuidas laval esineda, kandsidki nad ette ainult tantsu, mida harjutanud olid.

"Saareke ajas meid balletitantsijatega ühte ruumi peegli ette ja stange juurde, muudkui väänas ja käänas meid ja pidid olema mingil tasemel kogu aeg," lisas Põllu. Lilje usub, et see on ka üks põhjustest, miks naised tänaseni lavaküpsed ja ägedad on.

"Hommikul viisime lapsed kultuuriministeeriumi lasteaeda, siis üle tee Virusse trenni kella üheksaks, päeval tegelesime muude asjadega, kui oli vaja lindistada, siis lindistasime, õhtul jälle varieteesse tööle. Meie vaba päev oli teisipäev, ainuke nädalas," rääkis Põllu.

Muuhulgas tuli ette ka esinemisi raseduse lõpufaasis. "Kui keegi Olümpia varietees puudus, siis Kalju Saareke kutsus kellegi asendama. Ma olin juba viimase piiri peal. "Kalju, kullake, ma ei saa tulla. Ma olen kaheksa kuud rase. Kuhu ma tulen?" Selle peale ta vastas, et siis kui tahtsite tulla, siis ei saanud, nii et nüüd te peate tulema. Nüüd pole isegi juttu," rääkis Põllu.

"Ja Virus Krista (Grinbergs-Raiglaga) ja Ülle Ullaga samamoodi. Peate esinema ja kõik. Kristale pandi padi kõhu alla, laulsime mingit vene duetti," naeris Põllu.

Naised olid enda sõnul nii kõva trenni saanud, et kaheksas raseduskuu laulmist ei seganud. "Meie kool oli nii tugev. Meil on ükstapuha, ma arvan, et me veel 20 aastat laulame. Ma arvan küll. Meil ei kao see kuhugi," kinnitas Lilje.

Laine mitu nägu

Sirje Põllu ja Merle Lilje ühel ajal Laines ei olnudki. "Mina läksin lapsepuhkusele ja Sirje tuli peale mind. /.../ Mina olen 1975. aastast ja Sirje on 1981. aastast," täpsustas Lilje. Esimest korda pandi Viru Trio ja ansambel Laine hilisem koosseis – Põllu, Lilje ja Krista Grinbergs-Raigla – kokku saate "Oh aegu ammuseid" jaoks.

"Viru Trio tekkis sellest hetkest, kui oli Eesti NSV Riiklik Filharmoonia hakkas oma töötajaid koondama. Siis tegi Ants Vähejaus, Viru varietee juht, ettepaneku moodustada naisansambel. Teil on ju seda kogemust /.../. Siis me tegime. Tänu sellele õppisime ära väga huvitava repertuaari. Kuskil 14 lugu ja andsime isegi plaadi välja. Väga uhked kostüümid, kõik olid maailmaklassis," meenutas Lilje Kustav-Agu Püümani, Zojam Järgi ja Agu Pildi kostüüme.

"Aga Viru Trio on ikkagi järjepidevus Lainest. Me ei ole olnud vahepeal kadunud, vaid olimegi vahepeal Viru Trio. Oleme kogu aeg olemas olnud, aga esitanud võib-olla veidi teistsugust repertuaari. Meie enda jaoks väga huvitav aeg," selgitas Põllu.

Lühikest aega on Laines kaasa löönud teiste hulgas ka Marju Kuut ning Pille Lill.

Eeskujud

"Mina mäletan, et ma kuulasin Janis Joplinit," rääkis Lilje ning lisas, et üritas Joplini laulmist ka järgi aimata. "Aga mul puudus vastav baas ja elukogemus. Käisin 17-aastasena juba estraadistuudiotes ja sealsed õpetajad andsid mulle pigem laule kaunist merest," naeris Lilje.

Sirje Põllu, kes elas Rotermanni majas Mere puiesteel, kus oli pisike mängija, millel käiati ribadeks kuskilt saadud Tom Jonesi plaat. "Selle järgi ma lihtsalt lõugasin laulda. Mulle tohutult meeldis see. Muidugi kuulasin ma ka Jaak Joalat. Tal olid hästi huvitavad Eesti autorite laulud. Mul oli ka neid vinüüle. Marju lauludega plaate ka," meenutas Põllu.

Vokalistidena on mõlemad naised aldid, Põllu veidi kõrgem kui Lilje. "Kogu selle Viru Trio fenomen ongi olnud see, et meil on olnud üks sopran ja kaks alti. Mujal on alati kaks sopranit ja üks alt. See annab teistsuguse pildi neid lauludest," selgitas Põllu.

Lilje usub, et suur osa Laine fenomenist on ka rahvalaulude esitamine, mille esitamise eest väljaspool Eestit ansambel ka preemia sai. "Mina väga fännan neid rahvalaule. Raivo Dikson oli suurepärane rahvalauludele seadete tegija. Leidis kuskilt mingisuguse viisijupi ja pani ilusad akordid juurde. Siis me läksime ja laulsime. Ise kutsusime neid rööklauludest," sõnas Lilje.

Konkurents

Lilje sõnul oli Laine nagu jumala seljataga. "Kui me ka kuskil mujal esinemas käisime, siis ei olnud nii, et istume Tallinnas rongile ja sõidame kuhugi, vaid sellele eelnes väga suur töö. Sellega töötasid administraatorid, filharmoonia juhtkond, vahepeal olime isegi kuu aega Saksamaal, aga sellest ajast ma küll ei mäleta, et oleks mingit konkurentsi olnud," rääkis Lilje.

Lilje sõnul tekkis ENSV Riikliku Filharmoonia sees küsimusi, miks Laine sõidab esinema, aga meie ei sõida. "Olid väga konkreetsed inimesed ja bändid, kes panid seda pahaks, aga meie ei saa sinna mitte midagi teha, sest meie olime töötajad. Laines olime me lihtsalt töötajad nõukogude ajal," selgitas Lilje.

"Olime Venemaal ikkagi oodatud. Teised näod, blondiinid ja teistsugune muusika. Nendega meil omavahel konkurentsi polnud, me olime ikka väga staarid seal ja väga hästi võeti vastu," lisas Põllu, kelle sõnul lennati Kaug-Idasse koos suurte staaridega, kellega oli väga hea suhe.

"Minul on isiklik mälestus sellest, kui me 1975. või 1976. aastal Ostankinos käisime. Riietusruumid olid kitsad. Keset tuba oli triikimislaud. Tuli mingi kähmiknaine sahmat-sahmat-sahmat ja võtab ära minu riidepuu. Mina ütlesin vene keeles, et andke minu riidepuu tagasi. Pärast tuli välja, et see oli Alla Pugatšova. Tema ka alustas samal ajal, olime ühes saates, aga tema oli juba väikestviisi staar ja sai meie keskele puraki oma triikimislaua panna," naeris Lilje.

Uued ajad

Ka pärast suuri lavasid ja varietee ajastu lõppu tunnevad naised, et publik on neid alati hoidnud. "Meil on väga omalaadne repertuaar, mis ei kattu kellegagi. Meil saabki olla oma nägu," sõnas Põllu. "Väga paljud laulavad praegu teiste laule, aga meil on oma laulud," lisas Lilje.

"Isegi kui me 2014. aastal Moskvas käisime ja suured rikked härrad meid sööma viisid, siis otsisime Kristaga tänavanurgal söögikohta ja küsisime vene keeles teed. Üks meesterahvas siis imestas, et pole võimalik – ansambel Laine. Siis meil olid täitsa pisarad silmis. Järelikult on ikka päris sügav jälg jäänud," rääkis Põllu.

"Kui Eestisse kapitalism saabus, siis tegime oma MTÜ, et siis seda pagasit publikuga taas jagada. Aga nüüd me teeme kõik ise, ühtegi riiklikku organisatsiooni meil taga pole," lisas Lilje.

Moest välja minemist pole naised kunagi kartnud. "Mina saan sügisel 65 ja ütlen selle peale, et minul on alles pool elu elatud. Nii et mul on suured plaanid," naeris Põllu.

Liljest sai üle 10 aasta tagasi noor soololaulja. "Igaüks teeb ju vabal ajal, mis tahab. Nii et, ei, kuskil me ei väsi," lisas ta.

Põllu, kes on ka lasteaias muusikaõpetaja, kus õpilased on nii noored, et Põllu peab kükitama ja ka nendega võrdne olema. "Tegelikult su maailm ongi selline, kus sa parasjagu oled. Kui näiteks lastega tegeleda, siis oledki lapsemeelne," tõdes Põllu, kes lisaks lasteaiale tegutseb ka muusikakoolis, rahvamaja juhatajana, külavanemana, seltsiliikmena.

"Sulle on antud üks kord elu. Kui selle ilusti täis elad ja ise rahul oled, siis sa ei saa ju vanaks jääda. Pole võimalik," kinnitas Põllu, kes mingit väsimust ei tunne. "Huumorimeel hoiab sind elus," lisas ta.