Ergo Kuld: enne ATH diagnoosi saamist oli töötamine tõeline piin
Hiljuti ATH diagnoosi saanud filmimees Ergo Kuld tunnistas, et diagnoos andis vastused paljudele ta küsimustele ning muutis kardinaalselt seda, kuidas ta end igapäevaselt tunneb.
Filmimees Ergo Kuld on pärit Raplamaal asuvast Laukna külast. Oma lapsepõlvele tagasi vaadates tõdes Kuld, et ta oli see noor, kes ei teadnud põhimõtteliselt keskkooli lõpuni, mida ta edasi tahab teha. "Tavaliselt üritatakse keskkoolis noorte puhul ikkagi mingisugused suunad välja peilida, antakse soovitusi ja nii edasi. Ühel hetkel tuli klassijuhatajalt mõte, et äkki loov pool, näiteks näitlemine, on see suund, kuhu võiksin minna," meenutas ta podcast'is "Mehed, hakkame elama!".
Kuna teater oli talle alati meeldinud, võttis ta mõttest kinni. "Ma läksingi lavakasse proovima ning sain peaaegu sisse. Tänasel päeval ütlen, et õnneks ei saanud, mulle ei meeldiks näitleja olla. Võib-olla kui ma oleksin lavakasse saanud, meeldiks mulle näitleja olla, aga see positsioon, mis mul platsil on, meeldib oluliselt rohkem," sõnas ta.
Pärast ebaõnnestunud katset Tallinnasse lavakunstikooli sisse saada, proovis ta ka Viljandi kultuuriakadeemiasse lavakunsti õppima pääseda, kuid jäi ka seal napilt ukse taha. "Seejärel veetsin aastaid mõtete kogumiseks erinevates õppeasutustes. Esimene oli Juhkentali kaubanduskool, kus õppisin kelner-baarmeniks. Seejärel õppisin Viljandi kultuuriakadeemias aastakese laste huvijuhtimist ja sain suhteliselt kiiresti aru, et see ei ole see, millega sooviksin enda elu siduda," kirjeldas ta teekonda. "Pärast seda tekkis arusaamine, et äkki võiks visuaalne maailm olla see, kus ennast teostada."
Kui Kuld mõistis, et enim paelub teda visuaalne töö, õppis ta sidekoolis fotograafiat ja pedagoogilises instituudis audiovisuaalse teose dokumentaalfilmi operaatoriks, kuid viimane jäi lõpetamata. "Diplomit mul ei ole, diplomi alusel ma töökohta ei saa," märkis ta.
Tasakaal töö- ja eraelu vahel
Enne kui Kuld filmitegemiseni jõudis, oli ta aastaid teleseriaale ja muid lühivorme teinud. Kuigi tema sõnul on filmide tegemine pisidetailide osas vastutusrikkam, sest kinoekraan on halastamatu, ei tundnud ta oma esimest filmi tegema hakates erilist lisapinget. "Vastupidi, ma läksin seda tegema täpselt samamoodi nagu ma olen harjunud tegema – omas rütmis, oma tiimiga ja usaldasin intuitsiooni. "Talve" filmi ajal, mis oli mu esimene täispikk film, oli küll ebalushetki, aga see protsess ei olnud minu jaoks raske või sel määral stressirohke, et oleks mind kuidagi ekstra kurnanud," meenutas ta.
Küll aga tegi esimese täispika filmi tegemise keeruliseks kodus olev paarikuune laps. "Enda pere- ja tööelu vahel korraldamine oli keeruline," nentis Kuld ning rääkis, et sel ajal oli oluline mingid enda ambitsioonid tagaplaanile lükata ja abikaasale toeks olla. "Ma nägin, kui raske mu abikaasal oli, aga ma proovisin läbi erinevate olukordade nii palju tasakaaluks olla, kui vähegi selle intensiivse perioodi jooksul võimalik oli."
Kuld usub, et raskel hetkel on oluline, et probleem ei läheks sinu positsioonilt edasi – seda nii töö- kui ka eraelus. "Sinu asi on sellele vastu astuda või kuidagi tasakaalustada, mitte minna negatiivse impulsiga kaasa. See on pereelus täpselt samamoodi. Kui on moment, lasta sellel momendil mööda minna ja ühel hetkel sellest rääkida, mitte selle terava olukorraga kaasa minna," jagas ta õpetusi.
"Ja kui tekib ka see moment, et läheb andmiseks, siis lihtsalt proovida võtta asju mõistusega ja lähtuda kõige olulisemast. Nii kooselu kui ka muude inimsuhete alus on see, et proovi selgeks mõelda, kas see, mida ta ütles, kas ta tegelikult tahaks seda ka tavaolukorras öelda ja kas ta tahab sulle halba," lisas ta.
Oma abikaasa Gretega räägib filmimees enda sõnul väga palju. "Võib-olla isegi liiga palju. See on meie tüüpidest tulenev, et me analüüsime hästi palju. Mina analüüsin isegi kriminaalselt palju, ma võiksin seda vähem teha. See aitab kindlasti kaasa teha minu eriala puhul, kus ma püüan lavastajana inimsuhete konstruktsioone mõista ja proovida omapoolseid väärikaid nüansse juurde panna."
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire
Hiljuti diagnoositi Kullal aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH. "See andis palju vastuseid minu küsimustele," nentis ta. "Ma maadlesin pikki aastaid ärevusega. See algas ajast, mil tegelikult sellest ei räägitud. 1990ndate lõpus juhtus olukord, mille puhul ma ei saanud aru, mis juhtus. Minuga toimus midagi, millele ma ei osanud seletust anda, see hirmutas mind ja ma hakkasin selle eest põgenema. Tol ajal kõlas psühhiaater nagu hulluarst ja minus ei olnud veendumust, et minna oma probleemidele selgitust otsima. Ma proovisin nendega ise hakkama saada, ma uskusin sellesse, et ma saan ise hakkama, ma olen võimeline ennast uuesti normaalsusesse tagasi viima. Loomulikult nii ei läinud."
Aastate jooksul õppis ta ärevust ignoreerima ja erinevate vahenditega – näiteks alkoholi ja tööga – alla suruma. "Minu kallis kaasa oli esimene inimene, kellele ma sellest umbes 20 aastat hiljem rääkisin ja ta suunas mind ikkagi psühholoogi juurde. Käisin teraapias, sain mingisugused tööriistad, aga ei jõudnud mingisugusele positiivse lahenduseni. Ikkagi olid mingid asjaolud, mis mind häirisid, ma ei tundnud end oma kehas hästi, oma peas hästi. /---/ Ühel hetkel soovitas abikaasa psühhiaatri juurde minna. Ma käisin seal vestlemas ja meie 45-minutilise vestluse lõpus pakkus ta välja ATH võimaluse. Me tegime testi ja see oli punases, see oli väga-väga positiivne," meenutas ta päeva, mil ATH diagnoosi sai. "Psühhiaater ütles ka, et ATH peidab ennast tavaliselt ärevuse taha ehk tegelikult on need asjad tugevalt seotud. Ärevus ilmselt tekkis sellest. See on see, millest ma olen praegusel hetkel aru saanud."
Pärast diagnoosi hakkas Kuld võtma ravimeid, mis suurendavad aju aktiivsust piirkondades, mis mängivad rolli tähelepanu ja käitumise kontrollimisel. "Esimene tablett muutis mu elu kardinaalselt," tõdes ta.
Kuld meenutas, et enne diagnoosi oli tal kombeks pidevalt autosid vahetada. "Kui mul oli auto kuu või kaks olnud, hakkasin Auto24-st uut autot vaatama. Põhiline on see, et sa suudad ära selgitada oma kaaslasele, miks see valik praegu vajalik on, miks see vahetus vajalik on. Sa leiad need põhjendused, sest see on sulle füüsiliselt vajalik. Mitte, et ennast hästi tunda, vaid et ennast normaalsena tunda," selgitas ta.
Samuti kippus ta aastaid tagasi alkoholi – mida ta pole tänaseks umbes seitse aastat joonud – kuritarvitama. "Ma ei olnud küll totaalne alkohoolik, aga mul oli elus periood, mil pidin iga õhtu napsutama, et hakkama saada," tõi ta välja.
Lisaks mõjutas diagnoosimata häire ka tema tööelu. "Head tunnet pakub see, et sulle pakutakse midagi, see on nagu tunnustus, aga selle töö tegemine on piin. Ehk hommikul ülestõusmine ja võtteplatsile minek on selline tunne, et ma vist ei peaks seda tööd tegema, see on nii tohutult raske ja füüsiliselt raske," kirjeldas filmimees.
"ATH puhul on kõige tavapärasem see, et kõik, mis on seotud kohustuste ja mitte elamusega, on kohutavalt piinav. Kui sul on tablett ja saad dopamiini paika, siis sul ei ole seda probleemi. Sul on arusaamine, mida sa tegema pead, palju aega läheb, kuidas seda protsessi läbi viia. Sa ei pea enam ennast kehast välja raputama."
Tänasel päeval ei ole Kullal enda sõnul enam raskusi iseendaga hakkamasaamisel. "Ma ei pea tegema hommikust õhtuni sellega, et proovida kuidagi normaalselt olla," rõõmustas ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: Podcast "Mehed, hakkame elama!", intervjueeris Kaidor Kahar