Urmas Tartes: jätame oma aias eluruumi ka sääskede vaenlastele
Bioloog Urmas Tartes rääkis "Vikerhommikus", et meie aianurkades võiks olla veidike rohkem umbrohtu, sest need on kohad, kus sääskede vaenlased saavad elada. Tema sõnul on kätte jõudnud aeg, mil öine õhutemperatuur ei lange enam alla kümne kraadi, mis tähendab, et pistesääsk saab käia kogu öö toitu otsimas.
"See on meil juba viimaste aastate tüüpmuster, et kevad algab üsna varakult lühikese soojaperioodiga, mis paneb elu käima ja siis tuleb arktilise õhu sissevool, ja tundubki, et talv tuli tagasi, aga looduse areng oma vaikses rütmis läheb edasi ja kui tuleb uus soojaperiood, siis korraga kõik kuhjub kokku, samaaegselt tegutsevad nii Lõuna- kui Põhja-Eestis putukad ja taimed, kes muidu tavaliselt võiks tegutseda nii kahenädalase erinevusega," ütles bioloog Urmas Tartes.
Suve poole liikudes kuhjub kokku fenoloogia, mis tähendab, et meil on juba mai lõpus koos nii kevad- kui suveliblikad. "Esimesi kevadliblikaid nägime tänavu juba märtsi esimestel päevadel."
Üks lisamuutus ja pikem trend Tartese sõnul on see, et ööd soojenevad rohkem kui päevad, aga see tähendab, et kui öötemperatuur ei lange enam kümnest kraadist allapoole, siis pistesääsk võib tulla meid sööma 24/7. Päeval päikesega on ta puude vahel varjus, kuid öösel saab ta siis kogu aeg käia toitu otsimas.
Põuamõju näeme kuivade kuuskede näol ja kui puudel vett pole, pääsevad puudele ligi kõik seened ja üraskid. Piirkondades, kus põuda on olnud, vähenevad põllusaagid aasta-aastalt.
Kõige tõhusam oleks Tartese arvates kujundada sääsed selliseks, et haiguse tekitajad, mis nad kuskilt loomast saavad, sest sääsk ise ei ole haigusereservuaar, vaid haigus on kusagil loomas ehk haigusekandjas olemas, siis sääsk ise seediks üksiti ka selle haigusetekitaja ära.
"Praegu on sääsed tüüpnäiteks nendest, kes on võitnud toimunud muutustest. Kuna inimestele meeldib kujundada oma ümbrust ja nii me loome kaudselt sääskedele elupaiku hoolega juurde. Üks koht, kus sääski on vähem ja kus neil on raskem tegutseda, on Sahaara kõrb. Pigem võiksime mõelda nii, et kui sääskedel on hea elada, siis need kliimatingimused võiksid sobida ka inimestele," selgitas Tartes.
"Kui me loome suvel väikeseid veesilmasid on majapidamise ümbrusse, näiteks kasvõi veetünne, siis see on üks laulusääskede allikas. Alates jaanipäevast näeme kastmisveetünnides ilusasti vonklevaid sääsevastseid. Need sääsed, kes meil on praegu massiliselt, on metsasääsed ja nemad elavad sulaveeloikudes ja lompides, nendega on meil raskem midagi ette võtta, sest magevesi on ka inimese eluks hädavajalik, aga meil tuleb soodustada sääski söövate loomade elupaikade võimalusi, ja eelkõige söövad sääski mikrokiskjad ehk ämblikud ja röövputukad, veidike ka linnud."
Tartese sõnul võiks igas aianurgas olla veidike rohkem seda taime, mida me nimetame umbrohuks, need on kohad, kus sääskede vaenlased saavad elada.
Kõikide sääsetõrjevahendite universaalne toimemehhanism on see, et inimene on sääsest väga palju suurem ja see kogus mürki, mis tapab sääse, jätab inimese veel ellu, ütles Tartes.

Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Märt Treier