Marko Mägi: "Osoon" on pälvinud teadlase usalduse

Eesti teleajaloo vanim järjepidevalt tegutsev looduse- ja keskkonnasaade "Osoon" tähistab enda 30. sünnipäeva. Enda suhtest "Osooni" saatega mõtiskles Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi.
Pärast "Laanetaguse suve" ja Rein Marani loodusfilmide vaatamist lapsepõlves, saabus ühel hetkel kodumaise looduse eetritühjus. Eetrisse jõudsid välismaised loodusfilmid, kuid kohalikku teavet nappis. Põhikooli lõpetasin – tuli "Osoon". Ei osanud ma tol ajal saatest midagi arvata – oli nagu oli, ei midagi erilist.
Kui astusin Tartu Ülikooli bioloogiat õppima, oli "Osoon" eetris kanda kinnitanud, kuid ega ma ka tol ajal saatele liialt tähelepanu pööranud. Esimene isiklik kontakt "Osooniga" oli 1999, kui käisin kursavendadele abis Kakrarahul kalakajakaid uurimas. Tuli võttemeeskond, näitasime, mida teeme, kuidas teeme. Kuna ajast on omajagu möödas, ei mäleta ma suurt midagi ei sellest päevast, kuid teadmine, et "Osoon" käis ja filmis, oli siiski midagi sootuks teist, kui niisama laiul kakerdada.
Tänaseks on mul erinevaid kokkupuuteid "Osooniga" olnud mitmeid, kuid pikka aega ei pööranud ma saatele tähelepanu. Mõned tuttavad ütlesid, et tegu on jamaga, millele ei ole mõtet aega raisata. Võib-olla tol ajal nii oligi, kuid viimase kümne aasta jooksul on minu hinnangul "Osoon" oluliselt muutunud, eelkõige sisukamaks – teemadesse on mindud veelgi sügavamalt.
Kuna olen pikalt metsalindudega tegelenud, mõjus mulle värskendavalt saade, kus intervjueeriti Ando Eelmaad, Urmas Tartest, Anres Seppa ja Raul Rosenvaldi. Kõigilt neilt küsiti samu küsimusi. Saatesse ei mahtunud kõik intervjuud, kuid internetis avaldati intervjuud täismahus – see oli minu jaoks mängumuutja. See oli kvaliteet, mida ma nautisin, sest avas rääkijate mõttemaailma ja argumenteerimisoskust oluliselt paremini, kui see eetrisse läinud põhjal võimalik oli, lasi heita pilgu saate tegijate ettevalmistusse, mis on üsna põhjalik.
Põhjalik ettevalmistus, mida olen koostöös "Osooniga" kogenud, paistab ka ekraanilt välja – nii süvitsi kui vajalik, nii palju kui võimalik (sest eeter on siiski piiratud). Soov teada saada ja teavitada, ei peljata raskeid või ebapopulaarseid teemasid (nt kassid). Isiklikult võin öelda, et "Osoon" on pälvinud teadlase usalduse, sest võib kindel olla, et sõnu ei tõlgendata vääralt, vaid just nii, nagu need on edastatud. Sellist usaldust ei teenita üleöö, selle nimel on vaja teha tööd, näha vaeva ning siis tuleb teadlane juba ise "Osooni" uksele ja ütleb: "Mul on üks mõte, millest võiks teha loo."
Toimetaja: Rasmus Kuningas